Metsalehe juhtkiri: Vana hea meelsus
Piltlikult öeldes seisti silmitsi vana hea meelsusega, mis valitses Eesti metskondades, kui neid oli veel mitusada.
See oli aeg, kui metskondade asi polnud mitte ainult metsa kasvatada, vaid oldi sulandunud kohalikku ellu, olles eestimeelsuse ja metsameelsuse kantsideks. Metskonnainimesed tundsid oma metsades vaata et igat puud ja arusaamad metsandusest ei saanudki moonduda, nagu tänapäeval võib juhtuda, kuna kohaliku kogukonna osana toimivad metskonnad oma tegutsemisega olid inimestele nii tuttavad.
Kusagil 1990. aastatel algas jutt, et ega metskond ei saa olla mingi sotsiaalasutus. Vana hea metsameelsuse juurde kuulus ka kõik see kohalike inimeste keskne, mis siis riigimetsandusest välja roogiti.
Valgamaal võttis kokkutulekulisi vastu niisiis mullune parim talumetsamajandaja Enn Raide, kes on endine Holdre metsaülem. Omalt poolt selgitas Raide metsade majandamist metsakonsulent Enn Tomson, kes on endine Sangaste metsaülem. Oma taimeaeda näitas Juhan Tamberg, kes on endine Taagepera metsaülem.
Tegelikult on väga hea, et sellised mehed oma teadmiste ja hoiakutega on erametsandusse jõudnud.
Võiks öelda nii, et taasiseseisvunud Eesti erametsandus ei tekkinud tühjale kohale, vaid sai endale riigisüsteemis tööta jäänud metsameeste kaudu ka osa sellest metsameelsusest, mis moodsas riigimetsanduses enam ei toimi.
Ülisuurte maakonnametskondade tegevus ei ole enam kohalikel inimestel silme ees; endised metsaülemad, metsnikud, metsavahid jne oma suhtumiste ja kompetentsiga on tugevdamas hoopis erametsandust. Erametsandus on sellest kõvasti võitnud.
