Vanameister Erik Tohvrile annab teemasid elu ise
Ligi 30 romaani autor ootab Saaremaa silda ja rongisõitu Berliini.
Ennekõike palju õnne. 80 ju kõva sõna.
Aitüma heade soovide eest.
Jätkuvalt üks enim laenutatud kirjanikke?
Mine võta kinni. Peakski justkui oma asendi lugemismaailmas ümber hindama. Meie kultuuriministeeriumi poliitika järgi on mind seal raamatulaenutuses koos mõne teisega kuhugi õhku hõljuma jäetud. Samas olen muidugi tänulik samalt asutuselt (pean ikka ministeeriumi silmas) saadetud sünnipäevabuketi eest.
Kui tulla loome poolele lähemale − kuidas see sujub? Ons uusi üllitisi oodata?
Selles osas olen pigem mingis mõõnastaadiumis, iseasi, on see lõplik või lihtsalt ajutine alla mäge minek. Tundub, et nõudlikkus iseenese vastu on kohati tüütavalt kasvanud. Mõne pikema lausegi kallale võin korduvalt tagasi tulla. Ikka selleks, et seda viimistleda.
Õnneks pakub elu lausa ammendamatuid teemasid. Küllap hakkab nooremaid lugejaid pikapeale segama ka mu 80aastase vaatevinkel. Selles vanuses võivadki ju tekkida tänapäevase elu suhtes mõned eelarvamused. Ma parem näiteid ei too. Samas tean, nagu me kõik, et selle päikese all ei ole inimsuhetes veel miskit uut nähtud. Aga muigama paneb ikka.
Mis puutub küsimusse uute üllitiste kohta, siis … ega nii kähku ka ei jõua. Alles ju oli see viimane, “Kaamos”. Mis tegelikult eelviimase, “Mere taga”, järg on.
Kui tervis alt ei vea, on midagi uut aastalõpul oodata küll. Eks paistab, mis tulevik toob. Uudishimu maailmas toimuva vastu on õnneks alles jäänud. Tahaks teada, kas mu vanad silmad näiteks uut Saaremaa silda näevad. Või siis igatsen kord sõita uuel paljulubatud raudteel Berliini…
Juba üksi nende kahe seni täitumata visiooni nimel tasub edasi elada. Ja kui jumal annab, ka kirjutada.
