Väikeste linnade muusikud
Aapo Ilves kirjutas mõned hääd aastad tagasi lööklaulu väikeste linnade meestest, naistest ja lastest, üsna mürkja huumoriga... See tekitas pahameeletormi nagu HU? “Depressiivsed Eesti väikelinnadki”.
Tõsi, eks muusikute kohal lasu kolekuri oht mõnes maakohas kontserdi järel kultuurimaja taga kolakat saada – on ju väiksema asjagi eest rünnatud. Nt Vaiko Eplikut selle eest, et tal Eurovisioonil hästi ei läinud, kuigi laul oli tegelikult väga hea ja välja valisid selle ikka eestlased ise, või Ewert Sundjat selle eest, et ta julges spordivõistlusel Eesti hümni veidi omamoodi laulda.
Eneseirooniat peab olema
Samas, kui vaadata suve menuplaate, mida mu kõrv ka muusikana eristab (s.t mõnd rahvalikku menukit pole ma lihtsalt suutnud kuulata), ja viimasel ajal pildil olnud artiste, hakkab kohe silma, et suur jagu neist on pärit väikestest kohtadest – tütarlaste lemmikud Vallatud Vestid (Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna) kogunisti kolmest üksteisest kaugel asuvast, üsna pisikesest, aga Eesti mõttes olulisest paigast: Haljalast (Padar on sündinud Uhtnas), Kärdlast ja Värskast.
Nende plaat “Lugusid naistest ja meestest” seisab koos tegelikult kolme mehe hittidest ja n-ö rahvalikest laludest. Sel on just mõtet kontsertplaadina, ja eks ta veidi säärane hurmurite värk ole – arvatavasti rohkem piigadele ja preilidele mõeldes salvestet.
Samas on noortel meestel elutervet huumorimeelt ja eneseirooniat, nii et see ei lähe sugugi piinlikuks. Meelde tuli hoopiski Rat Pack: see, kui kunagi Frank Sinatra, Sammy Davis Jr ja Dean Martin, ees sigarid ja käes viskiklaasid, laval nalja heitsid ja sekka lüürilisi džässlaule ümisesid, väike muie suunurgas. Vallatutel Vestidel on säärase olekuni muidugi veel jupp maad minna, aga – miks mitte...
Jalmar Vabarnal ilmus Zetodega ka just uus plaat – “Lätsi kõrtsu”. Zetod alustasid koolipoistena Värskas ja said laiemalt tuntuks Viljandi folgi ülesastumistega. Ja eks ole selle bändi võlu olnud ka nende isiklikus karismas, setu tuline temperament, lisaks on Jalmar Vabarna Anne Vabarna järeltulija neljandast põlvest – selle lauluema vägi ei jäta inimest niisama puutumata.
Aga uus plaat on ehk Zetode särtsakaim ja rokilikum, need on mehelikud jooma-, lööma- ja armulaulud, krutskiga, vintskete poiste lood. Võib-olla õnnestub neil selle plaadiga rohkem piire murda kui varem – juba olen kuulnud, et mõnedki, kes folkmuusikasse kui värsivenitajate värki eelarvamusega suhtuvad, on Zetode uutest (ikka ka täitsa ürgsetest) lauludest leili läind.
Hullud Põlvast
Kui Winny Puhh 1993. aastal Põlva ühisgümnaasiumis alustas, ei osanud nad kindlasti uneski näha, et nad täpselt kaks kümnendit hiljem mängivad maailma meedia terava tähelepanu all Pariisi moenädalal Rick Owensi moe-show’l. Eks see üks kummaline lugu olnudki, võib-olla olid nad nõnda edukamadki, kui olnuks Eurovisioonil – Eesti bändist räägiti mitmes suurväljaandes ja meediaportaalis...
Tõsi, vist ainus põhjus, miks Winny Puhhi rajurokk eurolaulude sekka ei pääsenud, oli me pühalik suhtumine Eurovisiooni. Inimestel on ikka veel meeles Kreisiraadio põrumine ja nende nalja põhjustatud pahameeletorm.
Ju löödi lihtsalt selle metsikuse ja julguse ees põnnama, kuigi Winny Puhh pole tegelikult üldse vaid muusikaline huumor, vaid puhas energia, traadimuusika, uus rock’n’roll. Tol mahakäinud lauluvõistlusel oleks neil oma koht olnud, protesti mõtteski.
Nende käest on raske siirast juttu kätte saada, kogu bändi tegemine on show, mehed varjavad end maskide taha ning viskavad nalja stiilis “tööd me enam ei teegi, mediteerime kõik”.
Tegelikult on nende hulgas raadio-, meedia-, filmi- ja stuudiomehed, üks graafiline disainer, ja vast põnevaim on see, et basskitarrist Indrek Nõmm on tegelikult Anne farmi tegevjuht (bändimehena Koeraonu nime kandev mees valvab piimakarja üle). Eesti kõige teatraalsem ja läbimõeldum bänd igal juhul.
Winny Puhhi plaat “Pole see jõumehe elu üldse kerge, 19 aastat rüükmist ja lahkmist” sisaldab küll pea kõiki nende kuulsamaid laule, on selline hitikogumik, aga näeb välja ... nagu oleks see kiiresti kokku klopsitud tollesama ära jäänud eurovisiooniedu tuules.
Noh, see kannab kiirustamise jälge, mõjub kuidagi odavamalt kõige muu kõrval, mis nad teevad. Muidugi hea, et see olemas on, saab lastele ka vanu olulisi laule (“Nuudlid ja hapupiim”, “Vanamutt”) lasta.
Ürgne folk
Hoopis teist masti ilu kannavad ürgse folgi radadel uitavad plaadid: Maarja Nuudi “Soolo” ning selle plaadiportsu põnevaim uus üllitis – Silver Sepa “Mis asi see on”.
Maarja Nuudi kohta ei õnnestunud mul palju teada saada, aga kuskilt Virumaalt too noor andekas viiulimängija ja lauljatar pärit on. Õppinud on ta muidugi Viljandis ja ka maailmas rännates (täpselt nagu Silver Sepp või Jalmar Vabarnagi).
“Soolo” on imehabras, kaunis plaat, Nuut on tunnetanud läbi rahvalaule, -viise, muinasjutte. See on ürgse hääle uus kõla.
Silver Sepp, kes on lõpetanud Metsapoole põhikooli ja Häädemeeste keskkooli (pärit Häädemeeste kihelkonnast Treimani külast), seisab jalgupidi samuti folgis, rahvamuusikas, aga tema juured on palju laiemalt üle maailma laiali.
Sepa kohta räägib üht-teist juba see, et ta mängib nt Ro:toros löökpille ja lööb kaasa Bombillazes (saksofonil). Oma sooloplaadil on ta peale lugude ehitanud ka suure jao pille: naelapilli (ja bassnaelapilli), vanaisa jalgratta esiratta löök-põrke-poogenpilli, vesitrummid ehk kausipillid jne. See kõik näeb välja veidi nagu sürrealistlik kunst, aga teeb ägedat häält, muusikat!
Millest Sepp laulab? Igatsusest ilma suure ruumi, kalli inimese järele (“maantee, müü maha ennast, kui sa mind tema juurde ei vii!”), hinge puhastumisest, linnast (Tallinnast) vabanemisest, sellest, kuidas “igaühe sees on revolutsioon” – ei, see pole mingi “punane värk”, vaid ikka vaimne muutus, teekond.
See on ehk kõige kummituslikum, eriskummalisem plaat, mis tänavu ... või isegi pika aja pääle ilmavalgust näinud.
Järelnoppeid
Toosama alustuseks mainitud Räpina poeet ja laulik Aapo Ilves, kes muuseas teinud ja treinud sõnu ka Tanel Padarile ja Ott Leplandile (Eurovisioonilgi on ta paar korda pidanud käima), on kokku pannud laulvate kirjanike plaadi “Lutsuvad kivid”, kus teiste seas samuti palju väikeste kohtade mehi: Paliveres sündinud Jaan Pehk, Viljandis sündinud ja Räestus resideeriv Lauri Sommer, võroke Jan Rahman, Peipsi äärest pärit fs jpt.
Teiste sääs laulab ka kuskilt kaugest ja kummalisest külast – Ameerikast – pärit menukirjanik Justin Petrone. Seda plaati tasub märgata just ta kirju olemise pärast, iga lugu kerib ise serva, igav ei hakka.
Veel tahaks korraks peatuda Pärnu poisil (pole küll Eesti mõttes väike koht), ühel mu viimase kümnendi lemmikluuletajal räppar Tommyboyl (Toomas Tilk), kes kunagi pajatas meediale oma keerulisest elukäigust – on olnud lõbumaja turvamees, karusnahafarmis loomade hukkaja ja hiljem karmavõlga tasunud puuetega lastega töötades.
“Meelelahutus” on aga peoplaat, vanamoodi räpp lõbuhimulistele noortele, aga päris Tommyboy “Suure pildi” elufilosoofiat ja poeesiat siit ei leia. Muidugi, inimesel peabki mitu nägu ja häält olema, ja tänapäeva maailmas vähemasti üheksa hinge...
Oma üheksa hingega sai suvel ühele poole bluusivana Mülleri Sass, Tartu vaimu väärt vana... Nii et see pole küll uus plaat, aga “Suuk 1976” tuleks praegu üle kuulata – need stagnaaja poeetilised ja ehk poliitilisedki rünnakud-rännakud hakkavad praegu uuesti kõnetama.
Väikestest kohtadest aga tõusevad sellised hääled ja laulud, et ma ei saa aru, kuidas on võimalik rääkida mingist maaelu surmast ning tegutseda ükskõikselt ja julmalt selle energia vastu. Või ongi see plaatide jada üks luigelaulu viimne liug?
