60 kg kaotanud naine: lõpetage vabanduste otsimine ja hakake liikuma!
Emadepäeva lõuna paiku näsivad mõned inimesed Lihula Olerexi tanklas tortilla sisse keeratud kebabi. Tallinna poole vuhiseb tihe voog Saaremaa praamilt tulnud masinaid.
Üksik energilist kepikõndi tegev naine hakkab kaugelt silma. „Kahe päevaga oli neli juubelit, seapraed ja tordid! See tuleb nüüd teele jätta!“
Kõndija on Eve Pärnpuu (46), Lihula naine, kes võttis viie aastaga alla 60 kg.
„Olin väga suur,“ kinnitab ta kaalunumbreid täpsustamata. „Vererõhk oli 200, liigesed haiged, tervisele hakkas kaal ikka tõsiselt ja midagi tuli ette võtta.“ Perearst soovitas naisele abistavaid tablette. Need panid kõhu kinni, muud mõju ei paistnud olevat, kuid tõuge oli antud.
Eve asus liikuma. „Üks asi, et lapsed oli suureks saanud, mind ei olnud enam neile nii vaja ja enda jaoks oli aega. Aga tegelikult oleks seda leidnud ka laste kõrvalt. See, et mul on töö, pärast ei jõua, seda vaja ja teist vaja, see on ikka üks vabanduste otsimine!“
Eve keeraks enda kasuks oma jäärapäisuse ja otsustas: hakkan iga päev liikuma! Ning seda ta tegigi.
Esimene kepikõnd kestis pool tundi ning teekond hakkas sellest alates pikenema. Nüüd on tema päevateekond juba mõnda aega keskmiselt 15 km.
Kui vahele jääb, teeb kilomeetrid hiljem ära. Kui on mõni varem teada üritus, siis katsub juba ette kõndida.
„Kaal hakkas alanema ja minu lootus oli, et saaks numbri vähemalt kahekohaliseks. See, et nii hästi läks ja kaotan 60 kg, oli endalegi uskumatu!“
Mis see hommikusöök veel on?
Kõndimisele lisaks muutis naine menüüd. Seni oli ta esimene toidukord keskpäeval või hiljem ning siis käis ka edasi pidev söömine. Nüüd võttis Eve ette korralikud hommikusöögid, õhtul peale kl 18 lubab endale vaid puuvilju ja kohvi. Näljas ei ole, aga midagi tõsisemat ei söö.
Endale eraldi toitu ka ei tee, sööb kõike, kuid mõõdukalt.
„Tegelikult oleks parem end mitte käest lasta,“ on temagi tagantjärgi tark. Kilod tulid laste sünniga, kui naine sõi kahe eest. Esimese lapsega kogunenud 30 kg enam alla ei läinud ja teisega tuli veel sama juurde. Ei aidanud Herbalife ega kaalujälgimine – sest siis naine veel ei liikunud.
„Rulluiskudega sõitsin küll, seda teen kõndimisele lisaks ka nüüd,“ märgib Eve.
Lihulas pole kergliiklusteid ning seega tuleb käima mahtuda autodega samale maanteele. „Ainult karu pole ma siin näinud,“ muigab Eve. Kord näiteks oli teel orav tõruga, kes oli jalakäijat nähes väga mures – tõru maha jätta ei tahtnud, kuid sellega koos paigale jääda ka ei tihanud.
„Teinekord tõstan viinamäetigusid teelt ära, et nad auto alla ei jääks, aga rohkem pean vaatama, et keegi minust endast üle ei sõidaks,“ sõnab Eve. Mitte kõigile autojuhtidele ei meeldi jalakäijad, vahel tekib lausa tunne, et mõni üritab käest keppe maha sõita.
Asfalt sööb jalatseid aplalt, sammuti käimiskeppide kumme, neid läheb hulgi. Nii jalatsite kui rulluiskude puhul on Eve oma nahal õppinud, et kvaliteetne on kallim, kuid peab kauem vastu.
Kiirel kaalulanguse ajal läks raha rohkem ka riietele, mis pidevalt suureks jäid, kuid nüüd on naise elus boonus – võimalus kanda tütardega samu riideid ja neid vahetada!
Kui 60 kg piir kätte jõudis, pani Eve Facebooki pildid „enne ja nüüd“. Õnnitlusi ja kiitust tuli järjepanu.
„Evel on kätte jõudnud viies noorus,“ kiitis üks sõbranna. Naine ise teab, et nüüd on ees sama keeruline aeg, kus tuleb saavutatud kaalu hoida.
