Eestirootslaste tegevus Kaitseliidus: miks ei kasutanud Lääne Maleva pealik Rootsi viisat nõukogude vägede eest põgenemiseks?

Viimased kolm aastat oli Vormsi Üksikmererühmale väljaõppe seisukohalt ka kõige viljakam periood. Lisaks laskeväljaõppele viidi läbi erinevaid õppuseid laevadel, mis toimusid koos Haapsalu meredivisjoniga. Erialase väljaõppega tegeldi kohapeal ning kursustel käidi ka Tallinnas. On näha ka õppuste eesmärgistamist, näiteks Vormsil 1938. aastal toimunud õppuste eesmärgiks oli «lõpule jõuda merekaitseliitlaste väljaõppega ja ettevalmistuda kevadiseks merekaitseliidu õppuseks»64.

1938. aastal osalesid Vormsi Üksikmererühma liikmed 19.-29. märtsini Tallinnas Peastaabi Õppe-Spordiosakonna poolt mereüksuste pealikute ettevalmistuskursusel. Kursuse eesmärgiks oli anda pealikele sõjalise kasvatuse, navigatsiooni, miini-traali, lõhketööde, signaali- ja mereside, mehaanika ja merepraktika alal täiendavat ettevalmistust, tõsta nende teoreetiline ja praktiline ettevalmistus ühtlasele tasemele ning läbi viia instruktorikoolitus võimaldamaks neil kohtadel edukamalt oma ülesandeid täita. Kursustest võttis üle Eesti osa 233 merekaitseliidu pealikku ja spetsialisti. Vormsilastest lõpetasid kursuse ja sooritasid katsed navigatsiooni alal järgmised pealikud ja spetsialistid: Isak Rosenbladt, Hugo Mickelin, Johannes Rank, Aleksander Mickelin (kuni 20 brutoregistertonni, hinne hea), Anders Friberg, Johannes Vikström (kuni 20 brutoregistertonni, hinne rahuldav)⁶⁵.

Ilmselt oli väljaõpe ka reaalselt kasulik, kuna 1938. aasta Lääne maleva mereüksuste signaliseerimise võistlustel saavutas Vormsi Üksikmerirühma võistkond 7 meeskonna seas ülekaaluka esikoha: I koht Vormsi Üksikmerirühma meeskond – 107 (miinus)punktiga koosseisus: signalistid A.Friberg, J.Rosenblad, abid K.Nyman ja J.Landman /.../ II koht 116 miinust, /.../ III koht 196 miinust). Osadel Lääne maleva allüksustel, kellel see kohustus oli, ei suutnud isegi võistkondi välja saata ning ka ülejäänud osalenud üksustele anti negatiivne hinnang: «/.../ Võistlustest osavõtnud signalistide oskus teadete edastamisel morse ja semafori tähestiku abil ning deshifreerimine tarvitusel oleva signaalkoodi abil on üldiselt puudulik. Signaalala väljaõppele tuleb üksustes suuremat tähelepanu pöörata ja järgmise aasta võistlusteks välja saata võistlejad, kes on suutelised kõiki ülesandeid nõuetekohaselt täitma»⁶⁶.

Tegevuse hoogustumisega lisandus ka uusi liikmeid, veebruaris 1938. astus korraga liikmeks koguni 13 meest⁶⁷. Nende seas oli ka Hjalmar Pöhl, kes oli rannarootslaste eestvedaja Hans Pöhli poeg, liikmeksastumise hetkel Eesti kiriku Rootsi praostkonna praosti kohusetäitja. Sellise kaliibriga rannarootslase isamaalise organisatsiooniga liitumist võib pidada märgiliseks sündmuseks, mis näitas kahe paralleelmaailma olulist lähenemist. Hiljem sai Hjalmar Pöhlist Haapsalu malevkonna vaimuliku abi ning 1940. aasta jaanuaris Lääne Maleva vaimuliku abi. Hjalmar Pöhl emigreerus neljakümnendatel Rootsi ning suri seal 1964. aastal⁶⁸. Ka rannarootslaste suguvõsades mängis juhus tihti rolli. Hjalmari onupoeg Viktor-Valfrid Pöhl (1910-1986) mobiliseeriti sõja alguses Punaarmeesse, ta sõdis Eesti Laskurkorpuses ja sai mitu korda haavata. Hiljem oli Viktor pikaaegne Pürksi 8-kl. kooli direktor ning tema tööd peeti koguni Lenini ordeni vääriliseks⁶⁹.

Anders Lindkvist – Lääne Maleva pealik

1939. aasta novembris vahetati välja Lääne Maleva pealik ning uueks pealikuks sai Vormsilt pärit eestirootslane major Anders Lindkvist. Vahetult ennem seda oli major Lindkvist teeninud 10. üksikus Jalaväepataljonis. Vabariigi presidendi käskkirjas on märgitud põhjuseks «teenistushuvides»⁷⁰. Arvestades eestirootslastest elanike suurt osakaalu Läänemaal ja sündmusi Eestis ei olnud rootslasest Lindkvisti malevapealikuks saatmine juhus. Baaside leping Nõukogude Liiduga oli alla kirjutatud ja baaside loomine alanud ning ettevõetud sammuga üritati kindlustada eestirootslaste lojaalsust ja tuge. Selle määramise valguses ei tundu ka Villem Väedeni kinnitamine Lääne maleva pealikuks peale 1924. aasta 1. detsembri sündmusi juhusena. Kuigi oli tegemist eestlasega, oli tegemist Läänemaal tuntud mehega, kes oli üles kasvanud rannarootsi keskkonnas. Ilmselt üritati ka Kaitseliidu alguspäevil kindlustada endale eestirootslaste tuge.

Ka Lindkvisti pöördumine kinnitab, et olukorra tõsidust oldi endale teadvustatud: «KL Lääne maleva pealiku käskkiri nr.57 1. detsember 1939. a. Asudes maleva juhtimisele tervitan kõiki. /.../ Viimase aja sündmused Euroopas näitavad meile selgesti, et iga riik ja rahvas, oma olemasolu ja julgeoleku säilitamiseks peab olema valmis ise ennast kaitsma ja selleks kandma ohvreid. Riik, rahvas ja organisatsioon on ainult siis tugev, kui tema iga üksik liige andumusega omi ülesandeid täidab ja kõigiti kaasa lööb./.../ A.Lindkvist, major, Lääne maleva pealik»⁷¹.

Anders Lindkvist sündis 1894. aastal Vormsil rannarootslasest talurentniku Lars Lindkvisti (ka Lindquist) ja Maria Lindkvisti (sündinud Dahl) pojana. Lindkvist õppis Haapsalu 4-klassilises linnakoolis, seejärel Tallinna Kaubanduskoolis, mille lõpetas 1914. a. Valdas eesti, rootsi, vene ning saksa keelt vabalt kõnes ja kirjas. 1915. aastal Lindkvist mobiliseeriti ning suunati õppima II Peterhofi lipnikute kooli, mille ta lõpetas 1916. Sõdis maailmasõja rinnetel 12. oktoobrist 1915. kuni 6. detsembrini 1917, seejärel Eesti rahvusväeosades 25. jaanuarist 1918. kuni 15 aprillini. Vabadussõjas osales ta teenistuskirja järgi 10. detsembrist 1918. kuni lõpuni. Ilmselt loetakse teenistuse hulka ka teenistust Kaitseliidus Vormsil, kuna Lindkvisti toimikus on ka Vormsi Vallavalitsusele adresseeritud Sõjaministeeriumi kiri 18. detsembrist 1918, milles teatatakse, et «Vormsi valla sekretärile Anders Lindquistile on määramata aja peale pikendust antud» ning Vormsi vallavalitsuse / Vormsö Kommunalförvaltning tõend ütleb, et «Anders Lindkvist töötas Vormsi valla sekretärina 11. november 1918 kuni 28. mai 1919. a». Seega pidi Lindkvist rindele lahingtegevusse suunduma juunis 1919, kuna 22. juulil 1919. sai ta püssikuuliga haavata paremasse jalasäärde⁷². Hiljem lõpetas Lindkvist vabariigi Sõjakooli ohvitseride kursused ja kinnitati alalisväe ohvitseri kutses 1923. aastal. 1929. aastal lõpetab Lindkvist Kaitseväe ühendatud Õppeasutuste juures kompaniiülemate täienduskursused. Lindkvisti teenistusleht on pikk ja muljetavaldav, teda oli autasustatud muuhulgas Läti iseseisvuse 10. a. juubeli mälestusmärgiga, Läti Kolme Tähe IV klassi aumärgiga, Vene tsaaririigi Stanislavi III järgu ordeniga mõõkade ja lehviga ning Rootsi Kuningliku Mõõga Ordu IV klassi (I klassi rüütli) aumärgiga. Nagu juba märgitud oli Lindkvist aktiivne ka eestirootslaste kultuurielus, kuuludes Kustboni esimese toimetuse koosseisu ning lisaks täitis ta 1918.-1919. aastal Vormsi vallasekretäri kohustusi⁷³.

Anders Lindkvist arreteeriti 19. aprillil 1941. oma tolleaegses elukohas Tallinnas, Kreuksi 6a-6. Arreteerimise hetkeks oli Lindkvist erru läinud ning töö- tas Galanteriivabrikus raamatupidajana. Anders Lindkvisti süüdistati Kaitseliidus teenimises ja võitluses Nõukogude võimu vastu. Ülekuulamistel tunti huvi ka tema sidemete vastu tolleaegse Rootsi Kuningriigi sõjaväeatašee Almgreniga, kuid spioneerimist Rootsi kasuks talle siiski süüks ei panda.

Tuleb ka välja, et Almgren oli Lindkvistile organiseerinud Rootsi viisa ajal, mil nõukogude väed olid juba Eestis ning Lindkvist seda ei eita. Miks ta aga seda ära ei kasutanud, jääb teadmata. Huvitav on ka fakt, et venekeelsetele ülekuulamisprotokollidele on Lindkvist omakäeliselt alla kirjutanud kirillitsas, mitte ladina tähtedega. Teadaolevalt sellist nõuet ei eksisteerinud – kas tegemist on Anders Lindkvisti omamoodi protestiavaldusega toimuva vastu – võib ainult oletada. Balti Sõjaväeringkonna NKVD Sõjaväetribunal Tallinnas koosseisus Gorjachev, Mitrohhin ja Rauk otsusega 2. juulist 1941. karistati Anders Lindkvisti §58-4 ja §58-6 lg.1 järgi ning ta mõisteti surma mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskeerimisega. Rehabiliteerimisotsuse järgi viidi otsus täide 3. juulil 1941.a., kuid see kuupäev ei pruugi olla õige. Kohtuotsuse järgi oli nimelt süüdimõistetul õigus 72 tunni jooksul otsus edasi kaevata, samuti on vastukäiv info otsuse täideviimise koha osas⁷⁴.

64 Naarits, K. (1937, detsember). Õppeteated. Merekaitseliitlaste kursused. Lääne Maleva Teataja, 23/24, lk. 227-228.

65 Väljavõte Kaitseliidu Ülema käskkirjast nr.20. (1938, mai). Lääne Maleva Teataja, 9/10, lk.94-96.

66 Naarits, K. (1938, juuni). Kokkuvõte Maleva Mereüksuste signaliseerimise võistlustest . Lääne Maleva Teataja, 11/12, lk.118.

67 Lääne Maleva pealiku käskkiri nr.8. (1938, veebruar). Lääne Maleva Teataja, 3/4, lk31.

68 Puidet, R. (2008, veebruar 20). Kahe rahva teener Hjalmar Pöhl. Eesti Kirik, 8/9.

69 Viktor Valfrid Pöhl. (2012, juuli 12). Geni [2014, märts 17]. http://www.geni.com/people/Viktor-Valfrid-P%C3%B6hl/6000000000700522828

70 K.L. Lääne Maleva pealiku käskkiri nr.56. Väljavõte vabariigi Prseidendi käskkirjast relvastatud jõududele 20. Novembrist 1939 nr.71 (1939, detsember). Lääne Maleva Teataja, 19/20, lk.168-169.

71 Linkvist, A. (1939). KL Lääne maleva pealiku käskkiri nr.57 . Lääne Maleva Teataja, 19/20, lk. 169.

72 Major Anders Linkvisti teenistuskiri. (1940). ERA.495.7.2811.

73 Major Anders Linkvisti teenistuskiri. (1940). ERA.495.7.2811.

74 Riikliku Julgeolekukomitee toimik nr.1217 Anders Larsi p. Linkvist. ERAF.129SM.1.18695.