Tiit Land: Võrreldes Eestiga ikka väga vilets. Hotellis internet töötab, aga kui vool ära läheb, siis jälle ei tööta ja seda juhtub mitu korda päevas. Linna peal pole internetti seni kuskilt üles korjanud, ülikooli kampuses seda ka ei ole.

Peeter Normak: Ülikoolis on netiühendusega siiski paremini kui mujal, sest üks meie doktorantidest töötas kõrgharidusministeeriumis IT osakonnas ja tema pädevuses oli tagada ka ülikooli IT-alane infrastruktuur, aga muidu Afganistanis on internetile ligipääs erakordselt halb. Alguses ei osanud sellist olukorda ette kujutada. Ka meie õppetöö oli algselt internetile üles ehitatud, aga kui tudengid ei saanud netis õppematerjalidele ligi, siis pidin need neile mälupulkadel kätte jagama.

Maarika Miil tuletas meelde, kuidas koostöö Kabuli Ülikooliga alguse sai. See oli aastal 2011, kui praegune välisminister Marina Kaljurand külastas välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö asekantslerina Afganistani ning kohtumisel Kabuli Ülikooli rektoriga küpses idee Eesti ülikoolide koostööst Kabuliga. Juba siis olid Eestil käsil arengukoostööprojektid Kabuli Ülikooli raamatukogu ajakohastamiseks ning ülikooli Afganistani Keskuse uue hoone ehituseks ja sisustamiseks. Tiit Land vastas Kaljuranna üleskutsele ülikoolide rektoritele ning 2013. aastal algaski välisministeeriumi arengukoostöö rahastuse toetusel partnerlus kõigepealt TLÜ poolt IT-magistriõppekava loomiseks Kabuli Ülikoolile.

Esimestel afgaanidest IT-magistritel on nüüd Eesti abiga loodud õppekava läbinutena diplomid käes, mida selle projekti kokkuvõtteks ütlete?

Tiit Land: See lõputseremoonia oli Kabulis erakordne sündmus, sest IT alal lõpetasid magistrid esimest korda. Uus TLÜ loodud magistriõppekava vastab rahvusvahelistele standarditele, oleme viinud siinse IT-õppe uuele tasemele. Kvaliteet on meile oluline, kõik sai tehtud Eesti standarditele vastavalt. Kohtusin ka Afganistani kõrgharidusministriga, afgaanid on meie tööga väga rahul.

Peeter Normak: Magistriõppe projekti raames tegime ka bakalaureuseõppe algusest lõpuni ümber. Magistriõppekava on väga heal rahvusvahelisel tasemel. Õppekava loomisse ja õppe läbiviimisse kaasasime ka Tehnikaülikooli ning soomlased olid abiks, üksi poleks suutnud kõike. Tähelepanuväärne on see, et arvestasime Afganistani eripäradega ja asetasime õppekava kohalikku konteksti. Tudengite uurimistööd on samuti seotud Afganistani vajadustega.

Näiteid magistrite lõputöödest:

  • Maroof Khan: “Barriers for Adoption of Information and Communication Technology in Education in Afghanistan. Case study Paktia province”
  • Khalilullah Khalid: “A Roadmap for e-Learning readiness at Higher Education of Afghanistan”
  • Jamaluddin Kamalzai: “ICT in Health Care. Patient E-record keeping system”

Peeter Normak: Lõpetajaid oli 11, algul astus sisse 18 tudengit, kaks loobusid, ja viis loodab veel lõpetada talvel. Seega 16 tudengist lõpetas nominaalajaga 11, mis on parem tase kui Eestis, kus nii edukad on maksimum kolmandik üliõpilastest. Afgaanidelt tuli ülihea tulemus, progress on olnud uskumatu. Algul esimest kursust andes olin lootusetu, aga nüüd said kõik teenitult oma magistrikraadid kätte.

Tiit Land: Lõpudiplomite üleandmisel oli kohal kaks ministrit, kommunikatsiooni ja IT minister ning kõrgharidusminister, samuti Kaitseakadeemia rektor, kindralid, kolonelid. Kaks ministrit nii väikse arvu lõpetajate kohta on väga suur asi.

Maarika Miil: Tulemus on nii hea, et uusi koostöösoove tuleb meile väga palju ja erinevatelt aladelt. Lisaks IT-le, haldusjuhtimisele ja e-riigile näiteks tervise ja teistel teemadel.

Tiit Land: Meil on hea meel, et oleme saanud arengukoostöö vahendeid kasutada hariduse andmiseks ja edendamiseks. Iga panustatud euro ja tulemuse suhe on kõrgel tasemel. Meid hinnatakse siin, oleme afgaanide südametes.

Peeter Normak: Üks suuremaid väärtusi, mis me siia tõime, on õpetamise kontseptsiooni muutus. Õppejõududel on muutunud arusaam, kuidas õppetöö peab käima. Iseseisev töö on seejuures väga oluline, seda on afgaanidel õppida.

Mis saab neist tudengitest, kes täna lõpetasid?

Peeter Normak: Esimene lend magistrante olid erinevate Afganistani ülikoolide juba töötavad IT-õppejõud, nad jätkavad oma tööga. Teine lend valiti aga avaliku konkursiga ja on tugevama tasemega, 14 kohale oli 300 kandidaati.

Maarika Miil: Esmakursuslased olid saadetud ülikoolide poolt kvaliteedi tõstmise programmi raames. Uue kõrgharidusseaduse kohaselt on Afganistanis akadeemilisel alal töötamiseks vaja magistrikraadi, sellega tahetakse tõsta kõrghariduse taset. Magistriõpet ei saa aga seaduse kohaselt läbi viia doktorikraadita õppejõud, sestap tahame järgmised kaks aastat toetada Kabuli IT teaduskonda, kuni nende endi õppejõud jõuavad doktorikraadini.

Eesti toel valminud IT-magistriprogrammi esimene lend lõpetajaid Kabuli Ülikoolis

Doktoriõpe Tallinna ja Kabuli vahel käib, kuidas sellega läheb?

Peeter Normak: Doktoritööde kaitsmine on ette nähtud jaanuaris 2018. Nii magistri- kui ka doktoriõppes on toimunud tohutu edenemine, afgaanid on suure potentsiaaliga rahvas, kes on kahjuks jäänud tulenevalt riigi olukorrast avanemata.

Tiit Land: Magistri ja doktori õppekavad on seotud, magistriõpe on jätkusuutlik ainult siis, kui ülikoolis on doktorikraadiga inimesed olemas. Jätkusutlikkuse tagab, kui doktorid lõpetavad Tallinnas ja hakkavad Kabulis edasi õpetama.

Afganistani konfliktis on alates 2001. aastast hukkunud hinnanguliselt ligi 100 000 inimest, teist sama palju on haavatuid. Kuidas on tajutav keeruline olukord riigis, Talibani rünnakute oht, samuti rändekriis, afgaanide lahkumine maalt?

Maarika Miil: Ülikooli juures tegelikult ei taju seda, aga eks turvaautos tänavatel sõites on mõnikord kõhe tunne ikka olnud küll. See juhtus siis, kui kord seoses ühe mälestusüritusega olid tänavatel tankid, mehed relvastatud ja valmidus sõjategevuseks silmanähtav.

Peeter Normak: Ülikooli territooriumilt välja turule meid ei taheta lubada. Kui piknikul käisime, oli automaadiga mees kõrval. Autode kinnipidamisi ja turvakontrolle tehakse palju.

Tiit Land: Julgeolekule pööratakse väga palju tähelepanu, checkpoint’e on palju, igal tänavanurgal, autosid peetakse kinni ja kontrollitakse. Hotellis on kolm turvakontrolli enne sisenemist.

Kas olete ka teiste doonorite või projektitegijatega Afganistanis kokku puutunud?

Peeter Normak: Siinse IT teaduskonna maja on ehitatud jaapanlaste poolt, hiinlased on teinud vist kampuse ja külalistemaja, sakslased samuti midagi. Teisi doonoreid on, aga ei tea neid nii täpselt.

Kuidas te eestlastena end Afganistanis tunnete?

Tiit Land: Natuke vaadatakse ikka, aga oleme harjunud.

Maarika Miil: Just oli selline seik, et meie Peetrit peeti afgaaniks ja afganistanlasest doktoranti välismaalaseks.

Peeter Normak: Kohaneme hästi.

Mida olete tänu neile arengukoostööprojektidele afgaanidelt õppinud?

Tiit Land: Oluline on olla kohapeal ja ise tundma õppida teisi kultuure koos eluoluga, eriti praeguse rändekriisi kontekstis. Nii tekib parem mõistmine.

Peeter Normak: Suur viisakus, sõbralikkus ja kokkuhoidmine on siin inimeste vahel, kõik muudkui embavad üksteist, palju füüsilist lähedust. Meil midagi sellist pole.

Maarika Miil: Kui sind omaks võetakse, oledki nagu oma inimene, aga seda peab tõestama. Rändekriisiga seoses, haritud afgaanid tunnevad tegelikult piinlikkust nende pärast, kes kodumaa maha jätnud on.

Afganistanis on naiste õiguste ja võrdse kohtlemise teemal veel tegemist, nad ei saa võtta ühiskondlikust elust ja tööturust osa nii nagu mehed. Kuidas ülikoolis meeste ja naiste tasakaal paistab?

Tiit Land: Kabuli Ülikooli tudengitest on umbes veerand naised, see number on juba 25 000 ümber ja kasvab. Kõrgharidusminister on naine, üks meie doktorant samuti. 11-st lõpetanud magistrandist olid kolm tüdrukud.

Peeter Normak: Teise kursuse 14 magistrandist on tüdrukuid 4, aga auditooriumis istuvad poisid ja tüdrukud ikka lahus, lähedane koosolemine ei ole kombeks.

Maarika Miil: Tüdrukutele andis lõpudiplomid kätte naisterahvast kõrgharidusminister dr Farida Momand. Kaheksast poisist kolmele andis IKT minister, teistele kaitseakadeemiast tulnutele selle rektor. Aga üleni kinnikatva burka kandmine on Afganistanis tegelikult avalikes asutustes lausa keelatud, kuid pearätt on kõigil igal pool, see kuulub kultuuri juurde.

Missuguste mõtetega sõidate tagasi Tallinna?

Tiit Land: Väga tore tunne ja veendumus on, et oleme siia midagi olulist andnud ja maha jätnud. Kurb oleks, kui see kahe-kolme aasta pärast lõppeks ja poleks jätkusuutlikkust. Oleme käinud Afganistani ministeeriumites kohtumas, meid teatakse, Eesti riiki tuntakse siin.

Maarika Miil: Siin käivad asjad aeglasemalt ja hinnatakse välispartnerluse järjepidavust, mis ei teki kahe-kolme aastaga, viis on miinimum. Soovijaid, et õppida ja teha rahvusvahelist koostööd, on tohutult palju.

Peeter Normak: Afgaanide üldine lootus on, et me ei jäta neid. Müüte Afganistani kohta on palju, tegelikult on siin kõik palju toredam kui arvatakse. Inimestevahelised kontaktid on olulised, need loovad rohkem mõistmist.

Tallinna Ülikooli projekte Kabuli Ülikooliga rahastab Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest

Jaga
Kommentaarid