Maanteed on auto alla jäänud kährikute laipu täis. Miks nad teele tükivad?

Kährikkoeri pole meie metsades tänavu sugugi rohkem kui mullu või tunamullu. Nende surm autorataste all on looduse loomulik rada ning põhjusi selleks on rohkem kui üks.

„Vastus küsimusele, miks inimesed maanteedel nii palju sõidukirataste all hukka saanud kährikuid näevad, on lihtne – kes teed mööda sõidavad, need korjuseid ka näevad,“ selgitab keskkonnaameti liigikaitse büroo looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Ning viitab oma kogemusele: „Minagi nägin suve lõpul kogu aeg ühes kohas maantee ääres noori kährikuid, ju see üks pesakond oli. Nüüdseks on nendest nii mõnigi auto alla jäänud.“

Põhjuseid, mis kährikud just neile tegelikult eluohtlike maanteede veeres liikuda armastavad, on mitmeid. Esiteks on augustiks-septembriks suureks kasvanud kevadel sündinud kutsikad, kes nüüd omaette elama kolivad. Loodusteadlaste keeles nimetatakse seda hajumisrändeks.

Arvukuse kasvust rääkida ei saa

Teiseks mõjuvaks põhjuseks on asjaolu, et teede äärtesse jääb maha üsna palju "liiklusõnnetuste" ohvreid – linde, kahepaikseid, väiksemaid imetajaid –, kelle korjused on kährikule kui kõigesööjale väga meelepäraseks kõhutäiteks. Neid nad seal siis otsivad ning vahel juhtub, et otsingute käigus kustutab mõni auto nendegi eluküünla.

Talvi sõnul on kährikute arvukus stabiilne või kerges tõusutrendis, kuid mingist märgatavast kasvust küll rääkida ei saa. Sama kinnitavad ka 2016. aasta ulukiseire andmed. Arvestades, et kährikute küttimissoovitus on 9000 kandis, peaks asurkonna suurus Eestis olema 20 000-30 000 looma. „See on selline umbkaudne arv, täpselt ei ole võimalik loomi loendada,“ selgitab Tõnu Talvi.

Viimase 3-4 aasta pehmed talved on kährikut hoidnud ja neil suhteliselt hästi ületalve elada lubanud.

Samas, kümmekond aastat tagasi elas meie metsades palju rohkem kährikkoeri, kuid piirid on loomade arvukusele seadnud nii kärntõbi, mille peamiseks kandjaks ehk vaheperemeheks kährik on, kui metssigade lisasöötmise lõpetamine.

Rajakaamerate pildid näitavad, et hirvede ja metssigade söödaplatsidel on kährik väga sage külaline.

Rajakaamerate pildid näitavad, et hirvede ja metssigade söödaplatsidel on kährik väga sage külaline. Kuna sigade Aafrika katku tõttu on metssigade söötmine platsidel praegu lubatud vaid väga piiratult, on ka kährikud rikkalikult kaetud toidulauast ilma jäänud.

Kärntõve plussid ja miinused

Kärntõvega on asjad nii ja naa. Ühelt poolt on see hea looduslik regulaator kährikute ohjamiseks, teisalt aga hirmus haigus, mis hakkab väga kergesti külge ka teistele loomadele – näiteks huntidele ja ilvestele, kes kährikuid toiduks murravad. Hunt on sisuliselt ainus kähriku looduslik vaenlane, ilveseid on meil selleks liiga vähe.

„Kui koer kährikult kärntõve külge saab, ei juhtu temaga suuremat midagi – inimene ravib oma looma terveks. Metsloomi aga ravida ei saa ja nemad surevad väga piinarikkasse surma. Kärntõbe tekitav nahalest iseenesest ei tapa, küll aga teevad seda kaasuvad haigused, mis sisuliselt karvutule loomale külge hakkavad. Kopsupõletik näiteks,“ räägib Tõnu Talvi.

Kährikkoer on Eestis võõrliik, kelle päriskodu on Ussuurimaal ning kes asustati Eestisse 1950. aastatel.

Pesukarud on väga tõsine oht

Sarnaselt kährikule on meil inimese kaasabil loodusesse sattunud/sattuvateks võõrliikideks teiste hulgas näiteks pesukarud ja faasanid. Viimaseid kasutatakse jahilindudena, esimesi aga peetakse lemmikloomadega ning üksikutel juhtudel on nad pererahva juurest ka põgenema pääsenud.

2016. aasta algul jõustus Euroopa Liidus määrus, millega keelati 23 looma- ja 14 taimeliigi pidamine-kasvatamine. Sellest ajast saadik pole muu hulgas lubatud pesukarude, nutriate ja ninakarude müük ning pidamine. Oma seniseid lemmikuid võivad inimesed küll pidada kuni nende loomuliku surmani, kuid loomade paljundamine ja loodusesse laskmine on keelatud.

„Pesukarud on meil väga tõsine oht, nagu tuletikkudega heinaküünis mängimine,“ leiab looduskaitsespetsialist Tõnu Talvi. Seda, mida armsa välimusega „prillipapad“ looduses kohalike liikidega korda võivad saata, on meist lõunapool – Saksamaal ja Poolas – juba kogetud. Kuna pesukaru on hea ronija, hakkab ta mõjutama meie loodusele omaste liikide elu nii maa peal kui puu otsas.