"Kummikud on mul põlvini, üsna piiripeal oli see asi," viitas Karell vee sügavusele.

Põllul sulama hakanud lumel oli külmunud pinnasel majast mööda, teisele poole teed asuvasse jõkke nii kiire, et võttis kaasa kogu kasvuhoones olnud mulla. Kuuridesse pressis vesi tulvana sisse ja uste alt välja pahinal välja. Terrassil seistes olevat olnud tunne nagu Veneetsias - vesi voolas kohinal alt läbi. Ja ometi seisab maja künka otsas!

Naljaga pooleks kirjutas Eve samal päeval oma Facebooki lehel, et pere plaanib kiirelt ekskursioone korraldama hakata. "Et noh, ehk saame maja renoveerimise raha kiiremini kokku," naeris naine.

Kuid paraku lõppes looduse imeline vaatemäng sama kiiresti kui oli alanud. Järgmisel päeval nägi õu välja nagu ikka kevadel, vaid selle vahega, et muru oli puhtaks pestud.

Kuurides siiski pisut segadust leidus. "Tööriistad olid ukse ees kuhjas, kadunud polnud aga midagi - uksed ikka pidasid. Loodus näitas meile koha kätte, et ei tohi lohakas olla!" muigas majaperanaine ja lisas, et kevadvete vaatemäng oli ühtaegu nii karm kui ka väga-väga ilus.

Niisugust vetevoolu nägid Karellid oma maja ümber esimest korda, ometi on nad seal tegutsenud juba mitmeid aastaid.