Võtikvere raamatuküla eriline lummus: nii suvist hullust kui ka aristokraatlikkust
Kahe kümnendi eest tuli Võtikverel teha oma valik: olla või mitte. “Raamatuküla sündis kultuurišokist – Eesti vanim, 170aastane Torma-Võtikvere metskond likvideeriti,” meenutab Võtikverest pärit kirjanik, ajakirjanik, filmitegija ja Eesti ainsa raamatuküla looja Imbi Paju. “Mõtlesime: metsandusega enam tegelda ei saa, ju on raamat see, mis inimesi seob, sest Võtikveres oli lugemine hinnas.”
Lennart Meri ärgitus
Küla identiteediküsimus oli päevakorral ka aastal 2000, mil Imbi Paju kohtus Kanadas
ESTOl Lennart Meriga. Ja president ütles resoluutselt: “Hakake pihta oma Võtikverega!”
Ta kiidab kogukonda. Ütleb, et Krista Pint ja abikaasa Rain tõmbavad teised kaasa, mõisapark valmistatakse ette raamatuküla peoks, lauad paika, et kirjanikud ja kirjastajad saaks raamatuid tutvustada ning müüa. Külarahvas toob esinejatele supi ja soolakurgid lauale. Eha Vesiko sätib laste lugemispesa.
“Pidu saab teoks tänu loovatele leidlikele abimeestele. Tänu raamatukülale hoiab me küla kokku, inimesed on peo üle uhked,” on Imbi Paju rahul.
Mis oleks meie kirjanduselu Võtikvereta, küsin. “Sirbis kunagi kirjutati, et Võtikvere kaudu tõusis ausse kirjandusliku salongi mõiste,” toob Imbi näite. “On ka öeldud, et Võtikvere on paljude raamatupesade ja kirjandussündmuste innustajaks.”
Meeldejäävamaid kohtumisi meenutades toob Imbi Paju näiteks, kuidas ühel aastal tuli Võtikveresse kohale kogu Sirbi toimetus eesotsas peatoimetaja Mihkel Mutiga, kellel õnnestus pimedas uidates nii ära eksida, et külarahvas pidi teda otsima.
Luuletaja Contra oli küla algusaastail esinemas koos oma pisikese pojaga. Kõik olnud kangelasisast vaimustuses, isegi vanamemmed soetanud enesele erinevaid Contra luulekogusid ja plaate.
Kui ilmus Imbi Paju raamat “Tõrjutud mälestused” käis kohal Matti Päts, sest tema lugu oli ka kaante vahel. “Vanadel inimestel oli tunne, et president Päts ise on kohal,” meenutab küla perenaine.
Kui oma raamatut esitles Toomas Hendrik Ilves, oli külatanumal poole tuhande huvilise ringis tavalise 200–300 asemel. Kokku on kirjanikke 18 peolt läbi käinud enam kui sada.
Teised Võtikverest
Kirjanik ja luuletaja Kätlin Kaldmaa: “Õhinapõhine väikeküla raamatupidu näitab, kuidas maailma parandada. Ei ole ma mujal näinud 80aastasi endisi traktoriste hellalt eesti luulet lugemas, selle üle elavalt arutlemas. Võtikvere pidu toob kirjanikud lugejatele nii lähedale, et igaüks võib neid käega katsuda ja küsimusele vastuse saada.”
Kirjanik Eeva Park: “Jääb imestada, et erakordne Võtikvere ei ole ärgitanud ühtegi teist kogukonda sellist vaimuärgast päeva korraldama. Et raamatupidu saab teoks oma napi jõuga, riikliku toetuseta.”
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: “Suvel võib kirjanik eraklikuks muutuda, Võtikvere on võimalus kivi alt välja tulla. Raamatutel on omadus, et nad muudavad keskkonda paremaks, ei ole vahet, kas olla autor või lugeja. Seega võiks raamatuüritusi külastada juba teraapilisel kaalutlusel.”
Luuletaja Doris Kareva: “Enamasti ja ennekõike tahab eestlane olla omaette. Aga seda suurema rõõmuga on varmas liituma ühisalgatusega, kus igaühel oma osa. Võtikvere raamatupidu on tunnistus, kui palju suudab teha üksainus inimene, kes ettevõtmisse usub.