Leili metsalood | Herilased ja nende vaenlane herilaseviu
Mõned inimesed on herilasemürgi suhtes allergilised ja nemad peavad nõelata saamise eest hoiduma. Mina nende hulka ei kuulu, rohkem pelgan mesilase nõelamist, mille peale paistetab nõelata saanud koha ümbrus mitmeks päevaks hullusti üles. Herilase piste on hetkeks küll valus, kuid peale kipituse ja kiheluse muud reaktsiooni ei tekita.
Looduses on herilaste vaenlaseks üks röövlind – herilaseviu. Poegade toitmise ajal on see viu osav jälitama herilast, et teada saada pesa asukoht. Kui herilasepesa käes, lõhub viu selle laiali ja võtab kärgedest hauet (vastseid) ning toidab nendega oma pesas kasvavaid poegi. Herilaseviu alustab suhteliselt hilja pesitsemist ning järelkasvu edukus sõltub suuresti heast herilaseaastast.
Herilaseviu kaitseb end ründavate herilaste eest kohevile aetud sulgedega. Lisaks on herilaseviul tugevad, pikkade varvaste ja küünistega jalad, mille abil suudab lind lahti kaevata ka maa sisse tehtud herilasepesa. Selliseid üles kraabitud auke nähes läheb mõte pigem rebastele, kuid kui seal juhtub mõni kärjetükk vedelema, võib kindel olla, et kaevajaks ja rüüstajaks oli herilaseviu.
Kuival suvel ongi herilasepesad enamasti maapinnal kas kulu või oksarisu sees, vahel ka lausa maa sees augus. Vihmastel suvedel ehitatakse pesa kas põõsasse oksa külge või kuhugi varjualusesse.