Pusta lilled kasvaksid Eestiski

„Eesti pusta on Matsalu,“ leidsin ma ühel augustipäeval, kui meid viidi Budapestist lõunasse, vaatama pealinnale lähimaid pustasid.

Ega see tõdemus nii väga vale olegi. Laiuv lame ja lage rohumaa, tükati kanalitest läbitud, tundus tõesti lääne-eestilik. Lisaks elutsesid seal kiivitajad, haned ja teised linnud. Üsna kodune vaate- ja helipilt.

Kuid näilises tuttavlikkuses hakkas peagi välja kooruma võõrapärasusi. Esiteks loomad. Mitmel pool liikusid ringi suured veisekarjad. Nii ungari hallid veised kui mustad vesipühvlid. Viimased õigustasid oma nime, sest solberdasid kanalites ja nahistasid kaldavee taimestikku mugida.