Kolga-Jaani kandis märkab päris mitut iseteeninduslikku kartuliostupunkti. Taganurga külas Nõmme talu juures võib autost esmalt silmata vast poolekilomeetrisel lõigul teeveerde põllule asetatud silte: kartul, sibul, küüslauk, lillkapsas… Juba keedab näljase autojuhi meel mõttes ühepajatoitu ning siis jääbki üle vaid pidurile vajutada.

Nurme talu tareke on avatud ööselgi, sest Ülle Keerovi sõnul jagub ka siis ostjaid.

Väikeses tarekeses on reas kilekotid värske kraamiga, hinnad juures, lase aga raha karpi. Pole parajat kupüüri – laual on telefoninumber, helistame. Viie minuti pärast saabub perenaine moodsa, mootoriga hobuse seljas.

Nurme talu perenaine Ülle Keerov kõneleb: „Teeme seda iseteeninduslikku müüki teist aastat ja ilmselt jätkame ka järgmisel aastal. Inimesed on toredad.“ Nurme talu tareke on avatud ööselgi, sest Ülle Keerovi sõnul jagub ka siis ostjaid – küllap mõnelt ürituselt kodu poole sõitjatel on siis rohkem aega peatuda.

Kartulipunktid pakuvad ka hariduslikku aspekti – lapsed saavad selgeks, et mugulad ei kasva mitte supermarketi tagaruumis, vaid talu põllul. Läinud nädalal pakkus samalaadse kogemuse võimalust Kureeritud Elurikkuse ühissündmus Tartu südalinnas Vanemuise teatri alumise parkla juures – sealse niidulapi näitlik niitmine ja kartulivõtt.

Luiskasin minagi seal oma vikatit, et raudrohtu pikali sirutada. Tänutäheks sain Julius Aamisepa aretatud, kunagi kuulsa, nüüd pisut unustatud 'Jõgeva kollase' mugulaid. Kodus panin mõne neist prooviks keema ning võrdluseks ka modernset 'Marabeli' kartulit.

Kella helisedes oli 'Jõgeva kollane' jõudnud pudruks keeda, kuid 'Marabel' veel poolkõva. Maitselt suurt vahet ei tundnudki.

Üks vana sort on muidugi veel 'Odenwald'. Nime järgi peen sort ja eriti peen veel siis, kui seda alguse o-tähte pikalt venitada. Kunagi nõnda levinud sort, et kui õpilane ajalootunnis pidi vastama Saksamaa ühendamisest XIX sajandil ja midagi muud pähe ei tulnud, siis kõlbas ka öelda: Otto von Odenwald (no tegelikult muidugi Bismarck).

Paljud peavad 'Odenwaldi' ka seakartuliks, kuid mis on seakartul? See, mis kunagi pehmeks ei kee või ka väike kartul. Kuid väike kartul pole tingimata kehv, sest väiksemates mugulates peitub ju rohkem kartuli maitset kui suurtes.

Pisemad on ka kunagise peolauasordi 'Väikese verrevi' ehk viiolite mugulad, mida koorida võisid üksnes vanemad ilmakodanikud ja vaid hästi terava noaga. Kel neid meie aegade algusest pärit viioleid leidub, andku palun teada – ehk saame kaubale.