Sirgel seljal ja mõõdukal sammul saabub maestro Kuslap. Me lööme rusikad kokku.

Ettekandja Julia saabub kohviga.

„Piimaga teile?“

„Just! Piimaga oli mulle!“ rõõmustab Kuslap.

„Aitäh, Juliakene! Suur tänu, Juliakene!“

Me räägime tööst.

Kuslap: „Varsti olen ma 85 ja see pole enam 84! Kui tahad selles eas professionaal olla, pead endaga tööd tegema.

Ei saa nii, et hüppad hommikul voodist välja ja hakkad lõõritama. Mul on võimaldatud kasutada hommikul vara Estonia proovisaale. Seal ma siis häälitsen, võtan maki peale ja kuulan, ega vanainimeselikku loperdust häälde pole tulnud. Makk on halastamatu, see ütleb kohe, kui midagi on viltu.“

„Olete kodus ka eluaeg rollidega tööd teinud?“

„Oi!“

„Või jätkub sellest, mis proovisaalis tehakse?“

„Trollis, autos, metsas! Enamik mu rollidest – nende arv läheneb sajale – on sündinud Männi pargis või Mustamäe nõlvaalustel metsaradadel.“

„Mitte vannitoas?“

„Majarahva säästmiseks mitte. Kui vaja, laulan keldris.“