AJALUGU | Eesti ajal oli riigimetsa raiemaht suurem kui praegu

Juba kolmsada aastat tagasi muretseti Eestis, et mets saab kohe otsa. Tärkav tööstus neelas nii kütte- kui tarbepuitu. Metsade laastamine lõppes siis, kui leiutati metsakorraldus ning koos sellega lageraie.

Metsandus kui majandusharu sündis XVIII sajandi lõpul, mil selle aluseks oli metsakorraldus, mis seisnes metsade hindamises ja reeglipärasema majanduskorra loomises. See tähendas tavaliselt seniste sageli metsa laastavate valikraiete asendamist lageraiega, sellega kaasneva metsastamisega ja muude metsamajanduslike meetmete rakendamisega.

Täiesti uus olukord tekkis XIX sajandi teise poole tööstusliku pöördega, mil suurenes nii puiduvajadus kui selle sortimentatsioon (nt vineeri- ja tselluloositööstusele vajalik puit) ning sellega ka surve metsadele. Sellises olukorras sekkus riigivõim 1888. aasta üleriikliku metsahoiuseadusega, millega allutati ka era(mõisa-)metsade raiete maht ja viis kindlaksmääratud reeglitele. Samuti keelati seadusega metsapinna põhjendamatu vähendamine.