Mängusõda ja pärispisarad

Samasuguseid kandvaid kujundeid oli ka teistel – prillid, ämbrid, plastpudelid, paberlinnud, vööd, raamatud... Aga Jõgeva noored kasutasid oma abilist vast kõige nutikamalt ja ootamatumalt.

Ei oska hinnata, kas see pisutine tumemeelsus, mis enamikust lavastustest läbi kumas, oli tingitud sellest, mis toimub meid ümbritsevas maailmas või luuletajate luulest – aga see jäi kõrva.

Kui žürii ja juhendajate kohtumine oli juba mõnda aega kestnud, ütles näitleja Andrus Vaarik mu jaoks üsna ootamatult: „Me läheme lavale mõtlema.“

Kaks luuletust, mida enim kasutati, olid Paul-Eerik Rummo „Puudel õitsevad leevikesed, aknaklaasidel jää“ ja „Mäng“. Usun, et siin on paslik lugejaile meenutada „Mängu“, ses on mängusõda ja pärispisarad.

„Poiss laskis mängult oma mängupüssiga

kaaslase pihta

see surus käe vastu mänguhaava

nagu filmis

ja kukkus maha

oli mängult surnud täiesti surnud

see mängusõjamees.

Siis jooksis ligi tüdruk

kes oli mängult ta ema

selle surmasaanu ema

nuttis ja nuttis ja nuttis

pärispisaraid

mitte mängupisaraid

voolas ja voolas ja voolas

üle pärispõskede

ja iga pisar oli lääts

oli suurendusklaas milles koondusid

kõik pärispüssid

kõik pärissõjad

kõik pärismehed

kes surid ja surid ja surid

kunagi

oi surma sina sõgeda

sõjasurma sa tigeda

hernekeppide murdija

kui need taimed jäävad toeta

pääsevad herned veerema

pääsevad veerema pisarad.

Ja nii nuttis see tüdruk et poisid

ei teadnud enam midagi

mängult ega päriselt.“

Just selle luuletuse ettekanded panid mind omakorda mõtlema, milline tähtsus on neil luulehuvi tekitajatel, noorte juhendajatel üle Eesti. Ning kui suur on luulepäevade algataja ja korraldaja – Lianne Saage-Vahuri – panus Eesti kultuuri.

Juhendajad ja akadeemia

Kui žürii ja juhendajate kohtumine oli juba mõnda aega kestnud, ütles näitleja Andrus Vaarik mu jaoks üsna ootamatult: „Me läheme lavale mõtlema.“ Ega ta ei seletanud öeldut, aga see kõlas nii, et jäi meelde. Mulle tundus muidugi, et oleks võinud rääkida mõtlemise eri varjunditest. Mõni aeg enne seda tõdemust ütles Andrus: „Mõtlev näitleja on nii haruldane laval.“ Ja veel enne seda oli lavastaja Gerda Kordemets öelnud: „Kõike tohib laval teha, kui sa tead, miks sa seda teed.“ Mis on ju sisuliselt seesama, mida ütles Andrus.

Kirjutasin endale veel üles žürii (keda Jõgeval kutsutakse akadeemiaks) ütlusi juhendajatele: „Luuletus on hingekarje. / Intelligentne, nii tugevalt tänases ajas. / Kandis mõtet, oli aru saada, et te ise saate aru. Kui on nii, siis saab aru ka publik. / Ülesanne tuleb püstitada suhteliselt kõrge. / Massdeklamatsioon on nagu koorilaul, seda peab treenima...“

Ajakirjanik Märt Treier sõnastas luulepäevade mõtte talle omase kavalusega silmis nõnda, et Lianne mõte on kogu aeg olnud see „koos oleme ilusamad ja targemad“.

Hea teada

Luulepäevade laureaadid

Lisaks muudele preemiatele andis žürii koosseisus kirjanik Leelo Tungal, lavastaja Gerda Kordemets, Ugala teatri juht Garmen Tabor, teatrikriitikud Jaak Allik ja Margus Mikomägi, näitlejad ja lavastajad Andrus Vaarik ja Toomas Lõhmuste, laulja Reigo Tamm, kirjanik Valdur Mikita, Eesti Rahva Muuseumi arendusdirektor Viljar Pohhomov, ajakirjanik Märt Treier ning kirjanik ja stsenarist Martin Algus, välja neli laureaaditiitlit.

Need said Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja gümnaasiumiastme trupp lavastuse „Lapsed, ärge kaugele minge!“ eest (lavastaja Lianne Saage-Vahur), Tallinna 32. keskkooli 11. d klassi trupp (lavastus „Kui teaks ainult…“, juhendaja Eva Kalbus), Tallinna Lilleküla gümnaasiumi trupp Kruvikeeraja („Särav päike särab“, juhendaja Andres „Ande“ Jakovlev) ja trupp Raja-Teeled („Bertha. Darja. Irina“, juhendaja Jaune Kimmel).