Piibujutt | Kahetsusväärne juhtum kirikus

Helme

Juhtus see lugu täpselt 20 aastat tagasi jõululaupäeval Helme palvemajas. Kogudus ja kohalikud elanikud kutsuvad seda siiski kirikuks. Minu andmetel on see ehitatud XIX saj keskel ja tolleaegsete ehitusnormide kohaselt, meie mõistes väga madalate uksepiitadega.

Jõudsin kirikusse vahetult enne jutluse algust. Seega olid peaaegu kõik istekohad hõivatud ehk inimesi oli kohale tulnud üsna hoone mahutavuse piiril, mõni pealegi. Kuna olen keskmisest pisut pikemat kasvu, kummardusin sisenedes paratamatult üsna aupaklikult. Mind tervitas kiriku vöörmünder, kes seisis annetuskarbi ja jutlusesaali ukse kõrval. Ei tea, kas härdast pühademeeleolust või lihtsalt olude sunnil, panin ma sellesse toredasse karpi 25 krooni, mis nagu hiljem selgus, oli tolles ajas ja kohas tugevalt üle keskmise annetus. See ei jäänud vöörmündril märkamata ja ta tänas mind viisaka peanoogutusega. Mina kui „hästikasvatatud noorsand“ vastasin loomulikult samaga, pöörates oma pea ja pilgu kiriku abilise poole. Sellega koos ka kogu tähelepanu, ise samal ajal sisse astudes suure saali uksest, mis asub üsna kantsli lähedal ja kuhu kohe pidi tõusma tollekordne õpetaja Jaan Leppik.

Ja siis see juhtus. Ei olnud ma selles hoones ju esimest korda ja loomulikult olin kursis selle eripäradega, aga ometi unustasin tolle va uksepiida. Rammisin siis seda oma peakoluga ja päris tugeva kolksuga. Kuna kirikulised istusid pühas vaikuses, sain tänu ruumi akustikale mõningase tähelepanu osaliseks. Aga see ei olnud veel kõik. Samal ajal käega silme eest sädemeid laiali ajades ning küllap teatava frustratsiooni tõttu libises mu huulilt „kurat“. Mis iseenesest on eestlaste hulgas päris tavaline meeleolu väljendamise moodus, kuid sellises asutuses vist siiski kohatu. Kuna see avaldus kostis päris valjult, oli see tähelepanu vääriv etteaste. Hetk hiljem olid mu põsed ja kõrvad nagu pidurituled ja suuremast häbist päästis mind vaid kirikuõpetaja, kes sisenes ja kantsli poole suundus. Õnneks pöördusid ka ümbritsejate pilgud ja tähelepanu temale.

Kui arvestada keskmise eestlase huumorisoont, siis tagantjärele päris tragikoomiline situatsioon, mis mulle kui peaosalisele muutub aja jooksul järjest naljakamaks.