Eks raskelt. Olen temaga kohtunud enne sõda ja kui praegu vaatan teda praegu neil koosolekutel, kus ta video teel osaleb, siis mure ja raskus on talle näkku kirjutatud. Aga tema ülesanne on vedada oma riiki ja rahvast võidule, kõik vaatavad tema poole ning ta ei saa väsida, kuigi inimlikult on väga keeruline.

Ta ise ütles hiljutises BBC dokumentaalis, et iga päev on nagu esmaspäev, kõik algab uuesti ja...

(mõistvalt)...reede õhtu ei saabugi. Jah, seda on temast näha. Nii töötada ongi raske. Jõulude ajal lugesin raamatuid erinevate riigijuhtide tegevusest Teises maailmasõjas. See võttiski kõik väga läbi. Catherine Grace Katzi raamatus „Jalta tütred“ meenutab Winston Churchilli tütar Sarah oma isa sõnu, et sõjas tuleb anda tasu ootamata ja töötada puhkust saamata, et võiduni jõuda. Eks see paneb kõigile neile inimestele oma pitseri.

Vene jutusaadetes sageli sõja algul Zelenskit sageli klouniks, see võrdlus on ajaga vaikselt ära kadunud.

See on isegi mõistetav. Ka meid üritati algul nende propagandas naeruvääristada, nüüd me oleme rohkem nagu kurjad geeniused. Narratiivina tuleb ju lõpuks ära otsustada, et kas vastaspool on süütu kloun või kuri geenius.

Oleme andnud Ukrainale märkimisväärselt militaarvarustust. Kas selle osa oleme praeguseks ise tagasi saanud, ladudes auke pole?

Läksime hangetesse juba enne sõda, lisaks on Euroopa rahutagamisrahastu, kust oleme saanud raha uue varustuse soetamiseks. Ma ei saa öelda, et üksühele on kõik olemas, aga jah, lühikese aja jooksul asendatakse kõik.