Piibujutt | Kes mida kuuleb

Kadrina

Minu esimene külaskäik mu väljavalitu koju leidis aset õhtusel ajal pea 60 aastat tagasi. Sisenesime rehielamu avarasse ja hubasesse kööki. Oli hämar, pliit õhkus sooja. Vaikuses oli kuulda vaid vana seinakella tiksumist.

Mu kaaslane küsis: „Kas kuuled?“ Vastasin, et kuulen, aga valesti käib. Mina kui kellassepa tütar olin kella tiksumise suhtes treenitud kõrvaga. Tabasin sealse seinakella tiksumises ära n-ö lonkamise. See tähendas, et pendliga kell oli seinal veidi viltuses asendis.