See juhtus filmis „Vanad ja kobedad saavad jalad alla“. Päris Mustlas selliseid asju ei juhtu. Päris Mustlas on Tarvastu käsitöökoda ja hubane raamatukogu ja gümnaasium ja rahvamaja ja majakas, mille tipus lehvib Mulgimaa lipp.
Ja muidugi on seal naised, kes valmistuvad selleks, et mulgipuder pääseks UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nagu on sinna pääsenud Kihnu kultuuriruum ja Seto leelo ja laulupeotraditsioon ja Võru suitsusaun ja Soomaa ühepuulootsik.

Veerand tundi kaksteist läbi seisab Tarvastu käsitöökoja pliidi ees Ilvese Kristi, ees linaõievärvi põll (sama värvi, nagu on Mulgimaa lipp).

Ilvese Kristi on väheseid inimesesi maakeral, kelle töökeel on mulgi keel. Ta on „toimendaja“ ajalehes „Üitsainus Mulgimaa“ ja teeb raadios mulgikeelset saadet.

Ta assistendiks on Mäeoru Aime, Tarvastu gümnaasiumi mulgi keele õpetaja, ja koos näitavad nad ette, kuidas see UNESCO nimekirja pürgiv kultuurinähtus valmis saab.

Keerulist pole siin midagi. Kartulit tuleb panna nii palju, kui potti mahub (Kristi ütleb kardult) ja lihatüki paned sellise, nagu ta sul on. (Kristi ütleb: mihande ta sul on.)

Kristi on ostnud poest (poodist) suitsupõse, mis on hää ja soodne ja seisab külmkapis mitu nädalat.

„Soolaliha sobib ka?“

„Sobib! Aga pekki peaks olema kõvasti küllen.“