Olin mullu septembrikuus kümne aasta järel taas Kumpulas. Uudishimulikuna, et mis on saanud siinsetest eksootidest. Vihm oli kah lakanud, nõnda võis retk alata. Mõisahäärberi treppi valvavate poti-loorberipuude vahelt läbi, suure tammepuu ja laiutava valgepöögi kõrvalt künkast alla. Ees avanenud Euroopa osakonna tähelepanuväärseim kolmik on põldvaher, lõhnav ehk mahaleb-kirsipuu ning üle pea sirgunud, vilju täis mespilus ehk astelpihlakas. Viimase kodumaa asub õige kaugel lõunas, Bulgaarias. Ning sinise emajuure puhmas ilutses tumedates sügavtoonilistes õiekellukates. See oli armas pilt.