Olin mullu septembrikuus kümne aasta järel taas Kumpulas. Uudishimulikuna, et mis on saanud siinsetest eksootidest. Vihm oli kah lakanud, nõnda võis retk alata. Mõisahäärberi treppi valvavate poti-loorberipuude vahelt läbi, suure tammepuu ja laiutava valgepöögi kõrvalt künkast alla. Ees avanenud Euroopa osakonna tähelepanuväärseim kolmik on põldvaher, lõhnav ehk mahaleb-kirsipuu ning üle pea sirgunud, vilju täis mespilus ehk astelpihlakas. Viimase kodumaa asub õige kaugel lõunas, Bulgaarias. Ning sinise emajuure puhmas ilutses tumedates sügavtoonilistes õiekellukates. See oli armas pilt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid