Perekond Rasva lapsed: Kui kokku saame, oleme kõik ühevanused
"Äkki ei ole kõik nii, nagu peab?
Ei olegi. Juba vihma tibutav veebruarihommik ise on tavatu. Südatalve kohta. Ja siis need läbi autoakna pilku püüdvad ühepereelamud keset halli üksluisust.
Aga Eestimaa kõige suurem pere ei ela sellises kaunis majas. Me eksleme Pärnu-Jaagupis veel veidi ringi, enne kui leiame sombusesse Eestimaa talve sobiva ridamaja. Kolm korterit. Ühes neist elab perekond Rasva.
Neli tuba ja viiskümmend ruutmeetrit kasulikku pinda. Seitse last, kaheksas emal südame all, oli Rasvadel siis, kui neile see korter anti. Nüüd on lapsi kaheksateist."
Nii kirjutasin 9. veebruari 1989. aasta Maalehes.
Nüüd, 2009. aasta päikeselisel kevadpäeval leiame Pärnu-Jaagupist sama ridaelamu ja sama otsakorteri. Uksel võtab meid vastu Hilja Rasva, sama särav ning südamlik nagu aastate eestki. Ka trepi kõrval istuv pereisa on niisama muhelev kui tol sombusel talvehommikul.
Aja kulgu näitab vast ainult see, et nüüd on Hiljal ja Eino-Valduril juba 33 lapselast.
Kogu pere saab kokku kaks korda aastas
Ei tea, kas põhjuseks kaunis kevadilm, aga enam ei tundu ridamaja kitsuke korter nii ülekohtuselt väike kui aastate eest. Aga enam ei pea suurpere end ka tillukestesse tubadesse ära mahutama.
Siiski, päris kahekesi ei ole Eesti suurima pere ema-isa oma korterisse nüüdki jäänud. Kodus elab Marika oma elukaaslase ning poegade, esimeses klassis õppiva Raido ja seitsmenda klassi noormehe Tarmoga.
Vanematekoju on jäänud ka puude tõttu abi vajav Tõnu ning pesamuna Margus, kes käib Norras tööl.
Maalehe külaskäigu päeval on koju tulnud tütred Tiina, Riina, Kersti ja Viivika oma lastega. Nii pole see ainult Maalehe külaskäigu puhul. Lapsed käivad tihti vanematekodus, igal nädalavahetusel keegi. Ja poisid on ses osas suuremadki memmekad, räägivad tüdrukud.
Aga ega lapsed olegi vanematekodust kaugele lennanud, vaid jäänud enamasti sinnasamasse Pärnu- ja Raplamaale. Ainult Valdur elab Tallinnas. Ja kaks tüdrukut on loonud endale kodu Rootsis Göteborgis.
Hilja Rasva toob kõigepealt kapi pealt raamitud fotod, kus kauged tütred oma rootslastest elukaaslaste ja lastega. Anu läks Rootsi kümme, Piret seitse aastat tagasi.
"Tuli neljapäeval koju ja ütles, et tead, ema, ma lähen pühapäeval Rootsi," meenutab ema Anu minekut. "Issake, kuidas meil Luulega oli siis hirm!"
Luule mees oli soovitanud Anul minna Rootsi lapsehoidjaks. Hulljulge see otsus oli, sest nagu ema ütleb, ei osanud tütar toona ühtegi võõrkeelt. "Vana-Vigala ametikool jäi tal samuti seepärast lõpetamata, et inglise keel oli kaks!" naerab Hilja Rasva.
Ema hirmu süvendas seegi, et tüdrukul tuli Stockholmist üksi kiirrongiga veel 300 kilomeetrit edasi sõita. "Kui ta õhtul kell üheksa helistas, et ema, ma olen nüüd kohal, jäi süda rahule."
Anul tuli olla lapsehoidja kahele koolieelikule. Hilja Rasva ei jõua tütre pererahvast, kes neil Eestiski külas käis, ära kiita. Anu perenaine, kes peab üht McDonaldsi toidukohta, oli aidanud Rootsi lapsehoidjaks läinud
Piretitki. "Koolitas Pireti ära ja ütles, et tule lapsehoidjast ära, ma maksan sulle rohkem."
Piret on nüüd McDonaldsis töödejuhataja, Anu aga laeva peal kokk. Hilja Rasva, kes käis üle-eelmisel kevadel koos poeg Valduriga tüdrukutel Göteborgis külas, on tütarde elujärjega rahul. Piretil on kahekuune poeg, Anul kaheaastane.
"Anu ristis möödunud suvel oma poja Vigala kirikus ära," on ema uhke, et tütardel pole side Eestiga kadunud. Ka sel suvel on nad koju tulemas, sest ema saab juulis 65.
"Siis tuleb meil suur pidu," nendib Tiina. Sest koju on oodata kõiki Hilja ja Eino-Valduri lapsi ning lapselapsi. Kuigi ka muidu käivad lapsed vanematekodus tihti, on jõulud ja ema sünnipäev need päevad, kus kõik püüavad korraga tulla.
"Jõulude ajal oli meil siin 35 inimest, aga üle-eelmise aasta jõulude ajal 47," räägib Tiina kohvi kallates, kui oleme elutoa diivanil istet võtnud. Imestava küsimuse peale, kuhu nii palju inimesi ühes korteris mahub, vastavad tüdrukud, et kõik toad on siis lapsi-lapselapsi täis.
Suvel, ema sünnipäeval, ollakse õues. Ridamaja otsakorteri ümber on selleks ruumi piisavalt. Maja tagant algava metsa all on aga mõnus istumispaik ja grillimisnurk.
Elutoa seinal on suur pilt Hilja ja Eino-Valduri lastest-lastelastest. Kuna 50 järglast on raske korraga ühele fotole saada, on pilt kokku pandud kõigi eraldi tehtud fotodest. Suure pildi all on kirjas: "Kus on armastus, seal sünnivad alati imed. Armastada ja olla armastatud on suurim õnn."
Hilinenud pakkumine
Armastusest ja üksteise hoidmisest ei ole kitsastest oludest hoolimata puudust tuntud. Või äkki just tänu kitsastele oludele? 18 lapsest on kõige rohkem korraga pidevalt kodus olnud 12.
"Köögi taga toas olid meid 8, Margus ja Piret olid ema-isa toas ja kaks suuremat veel omaette," loetlevad tüdrukud. Kaheksa last mahtus ühte väikesesse tuppa tänu naridele. Need olid sellised, et kaks last magas kõrvuti ülemisel, kaks alumisel naril.
"Narid kinkis meile Pärnu EPT," ütleb ema. Ka korter saadi EPTst, kus Eino-Valdur töötas kraanajuhi ja Hilja kraana peal troppijana. Suuremat kodu Eesti kõige lasterikkam pere endale ei saanudki.
Pereema meenutab, et üks pealinna härra käinud neile seda võimalust pakkumas siis, kui vanemad lapsed juba järjest kodust lahkusid. "Mis me selle suure elamisega enam peale oleksime hakanud?" imestab Hilja Rasva.
Ja ega Pärnu-Jaagupist oleks tahtnud ära minna ka, tunnistab ta. "Kool, kauplus, bussijaam - kõik on lähedal!"
Ridaelamu juurde kuuluv õu avardas mängumaad. "Eks me õues enamasti mängisime, toas polnud ruumi," ütlevad tüdrukud naerdes, et küllap valmistasid sellega naabritele peavalu.
Lapsepuhkust ei olnud
Ühegi oma lapsega pole Hilja Rasva kauem kodus olnud kui toona riigi poolt lubatud 56 päeva. Kaksikutega - aga neid oli Rasvade peres kaks paari - 72 päeva. Algul, kui meheemaga koos elati, aitas tema lapsi hoida, hiljem vaatasid juba vanemad nooremate järele.
"Lapsed kasvatasid ennast ise!" ütleb selle kohta pereema. "Ma ei läinud ennast rasedusega enne arsti juurde arvelegi võtma kui viimases lõpus. Esmaspäeval läksin arsti juurde ja ütlesin, et nüüd neljapäevast jään koju," meenutab Hilja Rasva.
"Meil oli siis pidu, kui ema haiglas oli," naerab Tiina, õdedest jutukaim. Selgub, et isa ei tõrelnud lastega ("Ta kitus emale, kui oli vaja meiega riielda!") ja küpsetas neile ema haiglas olles igasugu hõrgutisi.
"Meile tegi kogu aeg isa süüa," meenutavad tüdrukud. Kui ema seepeale kulme kergitas, leidsid tüdrukud, et ema pani lihtsalt kartulid keema ja tegi kastme peale, aga isa võttis söögitegemise põhjalikult ette.
Muide, kartuleid keedeti selles peres 12liitrise potiga ja sousti tehti samuti poti, mitte panniga. "Kui eraldi elama hakkasime, ei osanudki algul vähem kastet teha," meenutab Tiina, kuidas ta pani algul samuti neli kulbitäit jahu. Siis ei saanud paugupealt aru, miks kaste nii paks tuli.
Kokad ja autojuhid
Laste oma pered on ema-isa omaga võrreldes väga väikesed, peamiselt ühe-kahe lapsega. Kõige rohkem lapsi oli Urvel, kes kuus aastat tagasi haiguse tõttu suri. Temal oli seitse last, üks nendest on samuti manalas.
Lastelaste vanus ulatub kahest kuust 25 aastani. Kõige rohkem on nende seas 19aastasi - koguni viis. Lapselapsi pole Hilja oma sõnul hoidma pidanud. Isegi mitte kodus elava Marika omi. "Marika oli ise oma väikeste lastega kodus," ütleb ema.
"Kõiki lapselapsi ei saaks nagunii võrdselt hoida," annab Tiina mõista, et ühte hoides oleks see teiste suhtes ebaõiglane.
"Kui minu lapsed oli pisikesed, käisid õed neid kantseldamas," tunnistab Riina. Tiina, kes oli üks hoidjatest, ütleb, et viib oma lapsed samuti õdede juurde, sest seal on neil lõbusam - saavad õelastega koos mängida.
Rasvade pere õed-vennad käivad praegugi omavahel tihedalt läbi. "Pole sõprugi nii väga vaja, kui oma pere suur on," ütleb Tiina. Kui tal Vana-Vigalas igav hakkab, istub bussi peale ning sõidab õdedele Kivi-Vigalasse külla.
Kivi-Vigalas elavad Riina, Rutt ja Kata ehk Katrin. Rutt on Vigala koolis kokk, Katrin kokaabiline. Riinagi on õppinud omaaegses Vigala maakutsekeskkoolis kokaks, kuid nüüd töötab Vigala Puus ja teeb seal mööblit.
Kokk on ka Õie - pereisa tütar esimesest abielust, kes samuti tihti isa ja kasuema juures külas käib. Hilja abiellus nimelt lesega.
Tiina ning kodus elav Marika on tööl lasteaias. "Hästi vahva!" ütleb Tiina. "Meil Vana-Vigalas on kogu lasteaias sama palju lapsi kui emal-isal oli kokku!" naerab ta.
Küllap näitab tütarde ametivalik seda, et õdede-vendade hoidmine lapsepõlves tüütuks ei muutunud.
Kokkade ja lasteaednike reast on välja läinud ainult Luule, kes on Pärnu haigla psühhiaatriakliinikus vanemõde.
Luule elukutsevaliku üle oli ema küll hämmingus. "Lõpetas kaheksa klassi ära ja teatas, et tema tahab minna meditsiini õppima! Lõpetas 11. klassi ära - ikka sama jutt. Ise kartis verd!"
Ehkki vanim Rasva pere lastest on praegu 50- ja noorim 24aastane, ei mängi vanusevahe enam mingit rolli.
"Kui kokku saame, oleme kõik üheealised," kinnitavad õed.
Hilja ja Eino-Valdur Rasva lapsed
Õie (Eino-Valduri tütar esimesest abielust), 50, elab Halingas, kokk, 3 last, 1 lapselaps.
Urmas, 44, elab Pärnu-Jaagupis, autojuht, 3 last.
Urve, surnud, 6 last.
Luule, 41, elab Pärnus, meditsiiniõde, 1 laps.
Rutt, 40, elab Kivi-Vigalas, kokk, kaksikud tütred.
Riina, 39, elab Kivi-Vigalas, puidutööline, 2 last.
Rein, 38, elab Pärnu-Jaagupis, autojuht, 4 last.
Katrin, 36, elab Kivi-Vigalas, kokk, 2 last.
Toomas, surnud, 1 laps.
Kersti, 33, elab Märjamaal, laeval stjuardess, vallaline.
Marika, 32, elab Pärnu-Jaagupis, õpetajaabi lasteaias, 2 last.
Anu, 31, elab Rootsis, kokk, 1 laps.
Tõnu, 31, elab Pärnu-Jaagupis, kodune.
Tiina, 29, elab Vana-Vigalas, õpetajaabi lasteaias, 2 last.
Valdur, 28, elab Tallinnas, sidetehnik, 1 laps.
Viivika, 27, elab Pärnus, hetkel töötu, 1 laps.
Veronika, 27, elab Pärnus, elektroonikaseadmete monteerija, 1 laps.
Piret, 25, elab Rootsis, kasvatab 2kuust poega.
Margus, 23, elab Pärnu-Jaagupis, töötab Norras sidetehnikuna.
