“Niisama saan muidugi ka laulda, aga see saade annaks mulle rohkem võimalusi end erinevates muusikastiilides arendada, kogemusi saada.”

Kui Mirjam saab mõni hetk hiljem loa oma anded valla päästa, vajub žürii ühel liikmel, Rein Rannapil, teda kuulates suu ammuli. Mihkel Raud, teine kõrgetest kohtunikest, vajutab oma nina sõrmega päris lössi. Mirjami häälel on kõla ja sügavust. Aga…

“Ilus hääl, kõlab kõrgelt päris hästi,” alustab Raud lootusrikkalt. “Aga esitus oli kuidagi ilutsev, veenvust ei olnud. Ei!”

“Kas sa ikka mõtlesid sellele, millest laulsid?” pärib kolmas žüriiliige Maarja-Liis Ilus. “Sõnades oleks pidanud rohkem mõtet olema. Ei.”

“Minu meelest oli see ka keskpärane, ei,” jätkab Rannap halastamatult.

Mari-Liis, järgmine staariks pürgija, loodab kohtunikke võluda killukesega endast umbes kolm korda tüsedama soul-artisti Aretha Franklini repertuaarist. Teeb sõrmenipsu ja võnksutab stiilselt puusi. Aga…

“Aretha Franklinit lauldes peaks hääl tulema nagu tünnist,” tõmbab Mihkel Raud naise välimusega paralleele. “Aga sinu hääl oli selline kile. Ei.”

“Sa olid väga rahutu, justkui tahtsid ruttu esinemisega ühele poole saada,” arutleb Maarja-Liis Ilus. “Tämber ei olnud ka see, mida ma oleksin tahtnud. Ei.”

“Minu poolt ka ei,” tõmbab Rein Rannap tütarlapse unistusele jämeda kriipsu ja trummeldab sõrmedega vastu lauaplaati.

Elevant kõrva peal

Järgmine õnneotsija, volüümikas muukeelne piiga, on nii närvis, et tema nimi kaob häälevärina sisse sootuks ära. Ta suudab kuidagi öelda, et esitab Vene eurolaulja Anastasia Prihodko loo “Mamo”, kuid laul ise ei pääse hingelduste keskelt õieti väljagi.

“Ütlen ausalt, ma ei suuda sind kujutleda superstaari finaalis Linnahalli laval trossidega laest alla laskumas,” katkestab Mihkel Raud neidise laulu poole pealt. “Ei!”

“Superstaar peaks palju kindlamalt esinema, aga sina kõikusid kuidagi ebaveenvalt,” jätkab Rannap. “Ei.”

Maarja-Liis Ilus on sama meelt. “Ei,” kõlab karmilt.

Töntsakas tütarlaps longib kohtunike juurest õnnetult minema. “Ma nii lootsin, et pääsen edasi,” tunnistab ta.

Teised, kes alles ootavad oma korda žürii ette astuda, vangutavad kaastundlikult päid. Ja uurivad kohtuniketoast väljujatelt kõikvõimalikke detaile, mille jagamisega ei näi keegi kitsi olevat. Pigem vastupidi – ohtrad muljed kuumendavad õhku rohkem kui pealinna kohal lõõskav päike.

“Laulsin üht Tõnis Mäe kurba ballaadi, ent žürii ütles, et see on halb valik – ei näita hääle ulatust,” nendib üks staariks ihaleja.

“Mulle öeldi, et oskan laulda küll, aga ei kehtesta end piisavalt, ei vaata otsa,” kostab teine.

“Neile ei meeldinud, et ma silmad kinni panin, aga hingega lauldes ju lähevad silmad kinni,” seletab kolmas.

“Maarja-Liis Ilus ütles, et mulle pole mitte väike, vaid suur elevant kõrva peale astunud,” räägib neljas.

“Aga mulle heitis Maarja-Liis ette, et laulan liiga tasa. Kuid tal endal on ju ka vaikne hääl. Ta on täna vist halvas tujus,” arutab viies.

Poodi või kontorisse

Sadade kuulsusejanus noorte hulgas on nii selliseid, kes väidavad end terve elu laulnud olevat (“Juba kolmeaastasena võtsin isa kukil olles laulupeost osa.” ning “Praegu käin WAF kooris.”), kui ka neid, kes on tundmatus kohas vette hüpanud (“Viimati laulsin kaksteist aastat tagasi põhikoolis tütarlaste ansamblis.” ja “Mul pole üldse julgust, hääl nii väriseb.”).

Ühed näevad oma teksade ja kampsunitega välja sama argised, nagu oleksid tahtnud minna poodi leiba ostma, aga siis miskipärast trajektoorilt kõrvale kaldunud. Teised on kostüümides-ülikondades kui korrektsed kontoriametnikud, kelle eesmärk on saatekohtunike tegevuse õigsust auditeerida.

Kolmandatel on selja taga vähemalt kolmetunnine pendeldamine peegli ja riidekapi vahet, et žüriid oma välise pildiga rabada. Näiteks läikivmusta lateksseeliku ja tundmatust materjalist juuksepikendustega gooti stiilis tütarlaps, kelle piht on korsetiga nii peenikeseks ahendatud, et sipelgas saaks kadedusest kreepsu.

Või sihvakas klassikaline iludus, kelle rihmikute kontsad on sedavõrd kõrged, et ta ei suuda püsti seista ja potsatab oma ultramini-seelikuga maadligi.

Teisedki istuvad oma ettelaulmiskorda oodates põrandal – põlvili või rätsepaistes–, külitavad või kõhutavad, tammuvad või kükitavad.

Nad peletavad üha tugevamaks paisuvat närvipinget kriminaalromaani lugemise, roosiõie näppimise, veepudeli tühjendamise, banaani pugimise, küünte lakkimise, poiss-sõbra kallistamise ja kaartide mängimisega. Naistetualeti uks saab kõvasti vatti ning seal rippuv peegel näeb kurja vaeva, et jaksata üha uutele meiki kohendavatele piigadele õiglast tagasisidet anda.

Tõsine rõivadilemma

Iga paari meetri tagant trehvab kedagi, kes laulab a capella või saadab end kitarriga, jälgijaiks kümned kadedad-kahtlustavad pilgud – kas ta on minust parem?

Nurga taga istub maas kolm sõbratari, kellest üht piinab dilemma: “Äkki võtaks kampsuni ära? Või jätaks ikka selga?”

Tema probleem näib sama lahendamatuna kui hiljutine laeva Arctic Sea juhtum. Sest mine tea, ehk võib ka vale rõivavalik kõrge žürii ees saatuslikuks osutuda.

Tema kitarri tinistavale kaaslannale teevad aga muret kiiva kiskuvad noodid, mille kuuldavale tulekut ta iga hinnaga takistada püüab. “Nüüd läks hästi kõrgeks, ma ei saa nii laulda,” arutleb ta vahtralehekujuliste kõrvarõngaste õõtsumise saatel.

“Mulle tundub, et täna ma ei skoori,” ümiseb üks kahupea tugevalt seina toetades ansambli Genialistid laulust tuntud lausejuppi. Teised pelgavad sedasama. Sest üha enam on neid, kes naasevad kohtunike juurest tühjade käte ja mõru näoga. Aga mitte kõik.

“Lähen sõprade ja kallite inimeste seltsis tähistama,” särab punase kitarriga Karel ning näitab edasipääsu kinnitavat kollast paberilehte.

“Terve öö mõtlesin, kas tulla või mitte,” jutustab järgmine kollase lehe saanu, Katrin Eleri, kes kartis, et ei suuda žürii ees iitsatadagi.

6. septembri õhtul on teleekraanilt näha, milliseid helisid nood õnnelikud staariks pürgijad kuuldavale suudavad tuua. Neid, kelle unistus lõppeks täitub, saab olla vaid üks. Aga kes?