Kirjandi asemel
Vahetunud ministrid ja nende söakad reformiplaanid on koolirahva ettevaatlikuks teinud ning nii mõnigi direktor on tunnistanud, et avab värske ajalehe tõsise ebalusega — pahatihti said nad koolielu puudutavatest muudatustest teada just meedia kaudu.
Samas ei saa öelda, et praegune haridusminister ei pinguta, head näited on lähtetoetus ja kutseaasta toetus.
Aga mõni kõlav väljaütlemine kipub siiski populismi valdkonda liigituma, näiteks koolides bürokraatia vähendamine. Miskipärast ei usu, et õpetajatel paberitööd napimaks jääb, ehkki minister seda kärpida lubas.
Ent nüüd on välja käidud minu meelest vägagi tervitatav muudatus, ehkki on ka palju vastuväitjaid. Nimelt muutub kolme aasta pärast eesti keele riigieksami korraldus ehk senine pikk kirjand asendub kaheosalise eksamiga.
Esimeses osas tuleb lahendada 3–4 analüüsi- ja arutlemisoskust nõudvat ülesannet, mille aluseks on luule-, proosa- ja teadustekstid. Teise ossa jääb kirjand alles, aga selle sõnade arv kahaneb seniselt 600 sõnalt 400-le ning oma mõtete kirjapanekuks on aega kolm tundi.
Muutuse peamine pluss on suurem objektiivsus — ükskõik kui palju inimesi kirjandit ka ei hindaks, tulemus on siiski palju subjektiivsem kui konkreetsete teadmiste kontrolli puhul. Analüüsioskust nõudvad ülesanded ei anna küll päris testi mõõtu välja, kus hinnata saab jäigalt üheselt, ent objektiivsemad on tulemused igal juhul.
Nähes, kui vigaselt osa täiskasvanuid kirjutab — sirvige firmade veebikülgi ja lugege kaupade tutvustusi –, on selge, et emakeelele pannakse koolis liiga vähe rõhku.
Sestap võiks eksamile lisatavas ülesannete osas pöörata erilist tähelepanu just õigekirjale ning grammatikareeglite mõistmisele.
Kirjandi lühenemine nõuab õpilaselt aga oskust mõtteid selgemalt väljendada. See aitab vältida tarbetut sõnavahtu ning ammuteada tõdede taasesitust.
Ka kirjandi teemasid tuleks senisest kriitilisemalt valida, jättes välja “Unistusest sai elukutse”-stiilis mõttearendused ja keskendudes ühiskondlikku elu analüüsida võimaldavatele teemadele.
