Hobuse hoidmiseks ronivad sõitjad võistlusdistantsil sageli sadulast ning jooksevad looma käekõrval talutades finiši poole. Nii tehti ka möödunud laupäeval Haanjas Kurgjärvel peetud Rahvusvahelise Ratsaspordi Föderatsiooni (FEI) võistluskalendrisse kuulunud tkestvusratsutamise võistlustel. Startima ja finišeerima peab siiski alati sadulas olles.

Kestvusratsutamine on hobuse kiirus- ja vastupidavusvõistlus, mis paneb proovile ratsaniku maastikul ratsutamise oskused. Võistlusel antakse ühisstart ja rada, mis tuleb läbida, on tähistatud. Ratsanik võib ise valida, millises allüüris ta soovib selle läbida - kas sammus, traavis või galopis.

Lisaks võistlejale on igal hobusel ka oma hooldemeeskond, kes tegeleb temaga vajadusel nii võistlusrajal, veterinaarkontrollialas kui puhkepauside ajal (kastab palava ilma korral veega, külmal ajal katab tekkidega, söödab, joodab ja esitleb veterinaaridele).

Hobustele tehakse veterinaarülevaatus enne ja pärast sooritust, ja ainult need hobused, kes läbivad veterinaarkontrolli edukalt, saavad arvessemineva tulemuse. Seega kõige tähtsam on vormi ühtlane jaotamine ning taasutmine, mitte tingimata esimesena finišijoone ületamine. Üle 40 km matkad jagatakse nii, et veterinaarkontroll on iga 40 km järel ja samal ajal on ka kohustuslik vaheaeg 20-40 minutit.

Distantsid on ühepäevaste võistluste puhul 40-160 km pikad. 160 km retkeks kulub10-12 tundi.

FEI tunnustas kestvusratsutamist spordialana 1982. aastal. Sel ajal võistles maailmas rahvusvahelisel tasemel võistles vaid neli sportlast. Ala on aga väga kiirelt arenenud, täna on kestvusratsutamine rahvusvaheliste võistluste arvu poolest takistussõidu järel teisel kohal.

Kestvusratsutamise kohta saab pikemalt lugeda Hobumaailm.ee-st.