Möödunud õppeaasta jooksul olen pidanud pidevalt mõtlema selle üle, kas ma teeksin midagi teisiti, kui gümnaasiumi lõpetamise asemel oleks ukse ees hoopis põhikooli lõpetamine.

Kas sooviksin nende kolme aasta juures midagi muuta? Mis saab minust edasi? Missugune on minu tulevik? Need küsimused vaevavad praegu mitmeid abituriente.

Kolm aastat tagasi olin valiku ees — minna või mitte? Käisin sisseastumiskatsetel mitmes Eesti gümnaasiumis. Tulemused näitasid, et olen võimeline jätkama õpinguid heal tasemel olevates linnakoolides.

Kuid minu valikuks ei olnud toona Tallinn, Tartu ega Valga. Otsustasin jääda õppima armsaks saanud väikesesse maakooli.

Olles praegu lõpetamas gümnaasiumi, seisan jälle valiku ees, kuid seekord pole võimalust jääda. Olen alles oma haridustee alguses, aga valikud on rasked. Enam ei saa ma otsustada ainult selle põhjal, mida teevad minu sõbrad või mida arvab minu ema.

Kõik eesmärkide nimel

Iga noor peab unistama, unistama kõrgelt. Peep Vain on oma teoses “Kõige tähtsam küsimus” toonud välja mõtte, et kõik, mida me elus teeme, peab meid aitama eesmärkide täitmise poole. Kõik see, mida seni teinud olen, ka vead, on mind viinud selleni, et põhikooli unistused ja praegused eesmärgid ei ole samad.

Kõige raskem on elluastujal valida ülikooli ja eriala. Unistades olen alati mõelnud eelkõige sellele, mida ma tõesti tulevikus teha tahaksin. Kuid kas ma maakooli õpilasena olen ülikooli kohtadele pürgides konkurentsivõimeline?

Juba mitu aastat on riigieksamite tulemused näidanud, et ei ole, sest mõne lõpueksami puhul on meie kooli kõrgeim tulemus mõnikord alla riigi keskmise. Milles on asi? Ei oska öelda, sest teoreetiliselt on nii õpetajad, noored kui ka õppekava samad.

Alati saab öelda, et minu riigieksamite tulemused pole täiuslikud, kuna õppisin vähe. Olen nõus, kuid kui oleksin eksamiteks veel rohkem õppinud, siis poleks mul olnud aega isegi süüa ega magada. Kas see on normaalne? Ma ei usu. Aga paratamatult määravad riigieksami tulemused väga suurel määral, millisesse ülikooli on mul võimalik õppima asuda.

Õnneks on riik isegi praegusel raskel ajal üritanud noortele toeks olla. Kõrgkoolides on riigieelarvelised ehk tasuta õppekohad, ehkki õppuritele tundub neid alati vähe olevat, ja et need endale saada, on vaja palju pingutada.

Tartu ülikool seevastu tagab iga gümnaasiumi parimale lõpetajale võimaluse tasuta õpinguid jätkata, ehkki vaid teatud erialadel.

Maanoorte takistused

Suureks takistuseks ülikooli astumisel on raha. Õppemaksud on kõrged, kuid isegi tasuta koha puhul on maanoorel raske kõrgkoolis käia. Maapiirkondades on madalamad palgad, perel väiksem sissetulek ning poodides kõrged hinnad.

Linnanoored saavad jääda koju elama ning omandada kõrghariduse kodust lahkumata. Maanoortel selline võimalus puudub. Päästjaks on kaugõpe, mille kõrvalt saab elada kodus, käia tööl või isegi kasvatada lapsi. Kuid on selge, et kaugõppes õppimine on alati raskem, sest väga palju tööd tuleb teha iseseisvalt.

Samuti on maanoortel oma kodu üldiselt raskem maha jätta kui linnanoortel. Maal on tavaliselt oma maja, oma puud ja põõsad, põld, mida harida, vanemad, keda aidata.

Töö ei lõpe kunagi ja kõik tahab tegemist. Noor on maaeluga harjunud ning kiire ja kardinaalne elukohavahetus tundub iseenesest mõistetavalt hirmutavana.

Muidugi saab oma köögi- ja puuviljad ühiselamusse või üürikorterisse kaasa võtta, aga aasale lilli või metsa seeni korjama linnas juba nii naljalt ei lähe. On selge, et maanoor hakkab sellest kõigest õige pea puudust
tundma.

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et midagi tuleb muuta. Õnneks on lootus, et uus õppekava muudab nii mõndagi. Palju kära tekitanud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine jäeti sellest välja.

Minu arvates oleks see toonud kasu pigem gümnasistidele, kuid kahju oleks hakanud pisikestest, kes vajavad enda kõrvale veidi vanemaid sõpru, kes neid kas või natukenegi aitaksid. Maakoolis on kõik ju nagu üks suur pere — üksteist hoitakse, aidatakse, muretsetakse, ollakse sõbralikud ja abivalmid. Sotsiaalse poole pealt on sellised väikekoolid lausa hädavajalikud.

Loodan siiralt, et uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus toob õpilaste ellu palju uut, huvitavat ja harivat. Eelkõige loodan karjääriõppele, sest sellest jääb meie riigis praegu vajaka.

Enamik õpilasi ise karjäärinõustaja juurde ei lähe — eriti maanoored, sest meil on kehva transpordi tõttu raske linnas käia.

Aga pidev ja organiseeritud karjääriõpe aitaks noortel õigeid valikuid teha, nad oleksid põhikooli lõpetades palju teadlikumad ja enesekindlamad kui seda olin mina.

Valikuid tuleb siiski teha õigete argumentide põhjal, sest mitte kõik maanoored ei ole ühesugused. Mõni on loodud maad harima, mõni maja ehitama ja mõni ehk isegi Riigikokku.

Muusika või algklassid

Teise positiivse muutusena õppekavade puhul näen gümnaasiumiastme õppesuundi. Usun, et kui selline süsteem oleks töötanud juba meie ajal, oleksid ka maanoorte riigieksamite tulemused palju kõrgemad, sest selline spetsialiseerumine annaks palju juurde.

Meie koolis on valikaineteks praegu mõned üksikud õppeained, näiteks veebidisain ja filosoofia.

Eriti kahju on mul sellest, et meie koolis pole enam majandusõpet — see oli üks minu lemmikaineid, millest on tulevikus kõigil ka reaalselt kasu.

Olukorda parandaks valimine üldainete vahel, nende õppeainete vahel, milles saab sooritada riigieksameid. Nii oleksin mina kolme gümnaasiumiaasta jooksul soovinud kindlasti rohkem eesti keelt, inglise keelt ja ühiskonnaõpetust, ent mõni teine oleks neid aineid tahtnud pigem vähem ja rohkem hoopis matemaatikat, füüsikat või ajalugu.

Loodan, et selliseid õppesuundi saab tulevikus ka maakoolidesse sisse viia, muidu võib gümnaasiumi eksisteerimine tähendada lihtsalt ressursside raiskamist.

Mina lõpetan kohe gümnaasiumi ja astun loodetavasti ka ülikooli, kus hakkan püüdlema oma unistuste poole. Kindlaid otsuseid veel pole, sest sisseastumiskatsed ülikoolidesse on alles ees ja valikud rasked. Pean valima, missuguse õppeaine õpetaja minust saab — suurimad eelistused on muusika ja algklassid.

Loodan, et Eestis liiguvad muudatused ainult paremuse poole, sest praegused süsteemid ei ole sugugi sellised, mille najal mina oma lapsi kasvatada tahaksin.

Kutsun üles kõiki praegusi ja tulevasi abituriente õppima just pedagoogiks, sest nii võime üheskoos Eesti hariduse tasakaalustada ja muuta selliseks, nagu meie seda näeme.

Usun, et teen oma valikud õigesti ning saavutan eesmärgid. Edu ja unistuste täitumist soovin ka kõigile praegustele ja tulevastele lõpetajatele.