Järgmisel aastal sõidan Tartu Maratoni vähemalt naabrimehest paremini
Eelmisel aastal olin kindel tuhandesse sõitja, aga jalakrambid viimasel kolmandikul ei lubanud enamat, kui tõusu ühe stardigrupi võrra, kohe teise tuhande algusse.
Sel aastal oli mul tänu väikesele tütrele ja isapuhkusele treenimiseks eriti palju aega ja läksin starti 800 suusakilomeetri ning üsna kindla tundega....ainuke asi, mis võis olla mitte päris õige, oli soojamaareis nädal enne starti. See tõi kaasa 50 kraadise temperatuurivahega kohanemise, mis on ikka palju hullem, kui 5 tunnine ajavahe.
Kolm nädalat enne starti hakkasin aru saama, et kuna kiirused on ikka kole suureks läinud, on vaja muretseda õhem riietus ja seda ma ka tegin. Sain seda ka nulli juures katsetada ja oli väga Ok. Kuna reisilt tulles selgus, et maratoniks lubati ikka tõeliselt krõbedat talveilma, siis paar päeva enne tuli teha spordipoodidele uus tiir peale ning osta kokku viimased jäägid soojematest kinnastest ja tuuletõkkega aluspesust.
Nüüd sai vist küll kõik õigesti tehtud, sest ega selles vanuses enam muu arvelt , kui varustuse pealt, suurt paremaks minna ei saa.
Selle olin juba endale selgeks teinud, et külmapaanika oli ilmne liialdus, aga ikkagi läksin selle ohvriks. Õhema dressiga rajale minna ma ei julgenud ja teist korda elus teipisin ka näo kinni (vähemalt ei tunta telekas ära) ning tõmbasin saabastelegi sokid peale (ei tee Salomonile reklaami). Teiseks olin termose oma vöökotist välja visanud ning asendanud selle mütside, kinnaste ja sokkidega (finishshis oli sealt muidugi kuivi asju hea võtta, aga rajal oleks jook rohkem ära kulunud).
Stardi väidetav miinus 18 kraadi tundus umbes 12 või 13. Kuna bussis oli riietumisega kitsas, jõudsin oma stardigruppi peaaegu viimasena . Plaanisin stardialas batoonid-geelid vöökotist seljataskusse tõsta, et neid rajal kirvega purustama ei peaks. Olin just kepid käest ära võtnud, kui kuulsin, et ainult minut ongi stardini. Mida? Minu kella järgi oli ju veel viis minutit aega. Ah jaa, olin ju bussi kella järgi oma uuri omaarust õigeks pannud. Usalda, aga kontrolli. Seega kepp läks kähku kätte tagasi ja juba stardipauk kõlaski.
Mingil põhjusel lasti aga juba enne starti stardigrupid kokku ja kahelt poolt tuhises kümnete kaupa spordimehi meie grupist mööda. Juba enne liikuma hakkamist olin viiska inimesena kukkunud ca 100 kohta.
Liikuma saades valisin esimesteks tõugeteks parema ääre. Kas olete lugenud Murphy seadust: teine järjekord liigub alati sinu omast kiiremini? Siin see igatahes kehtis...meie paremas ääres kõndisime, vasak äär suusatas; meie seisime, vasak äär liugles; meie astusime, vasak äär ...ma parem enam ei vaadanud. Aga teise äärde ma kah ei läinud, sest siis oleks hakanud ju parem äär kiiremini liikuma.
Nii olingi kolmandaks kilomeetriks kukkunud veel mitusada kohta. Nüüd ei andnud spordimehe hing enam rahu ja läksin rajast välja ning jooksin ennast õigele kohale tagasi (järgmisel aastal ma enam nii ei tee). Pulss käis küll korra, või kaks või kolm korda, punases, aga peaasi, et koht taastatud.
Sõita juba sai, pidamine oli küll üsna hell, aga allamäge kukkus hästi. Esimesed kümme kilomeetrit tulid suht kergelt, teised kümme juba natuke liiga raskelt. Olin siiski endas nii kindel ja arvasin, et kui Harimäeni kergemalt võtan, küll siis laskumistega ära taastun. Aga võta näpust.
Paar kilomeetrit enne Kuutset näen tuttavat selga. Naabrimehe saan kohe kätte (hiljem vaheaegu vaadates selgus, et olin tast juba ees olnud, nüüd läks ta juba oma teed). Nüüd on lõpuni hea sõita, kui kaks sajakilost (peaaegu) omavahel laskumisel kepid ühendavad, siis hoidke alt. Kuutse punkti jõuan veel üsna rahuldava vaheajaga, aga naabrimeest ma rohkem ei näegi.
Tangitud sai küll piisavalt, aga üsna varsti peale seda on mul võimalik täpselt ära lugeda, mitu lihasgruppi inimesel on, sest nad kõik hakkavad algul ühekaupa ja siis üha enam korraga krampi minema. Oma tugevamat külge, vahelduvsammu mõnusalt sõidetaval tõusul, ei saanud ma enam rakendada, kuna minu jaoks puudus mõiste "mõnusalt sõidetav tõus".
Kui oli tõus, siis ma võtsin raja serva ja astusin. Kui oli helgem moment ja sõita sai, olin kukkunud sellisesse seltskonda, kus suusasammu pikkus on poole lühem kui mul ja ikka ei saanud sõita.
Järgmine seadus on selline, et pidamine kaob võrdeliselt jala pehmenemisega. Iga mäe all tuleb mulle meelde isa pajatus kaheksakümnendate aastate maratonist, kus ta nägi pealt pidamisteibi leiutamist. Nimelt olla üks nupumees siis olematut pidamist püüdnud parandada veneaegse halli isoleerpaela rullimisega ümber suusa. Oleks mul nüüd seda isoleeri käepärast.
Järjekordse tõusu alguses jään seisma, võtan suusad alt ja hakkasin pidamist juurde panema. Suurt midagi küll alla ei jää, aga eks ma sel ajal puhkan ja eks oli ka psühholoogiline moment, et pidamist sai ju juurde pandud, nüüd peab mäest üles saama.
Ei teagi miks, aga sellest hetkest hakkab katkestamise mõte minust eemalduma. Üks põhjus ka selles, et algab teine spordiala: lauskmaa sõit paaristõugetega. Põhiliselt Pirital treenijana ma jah ikka mägedest üles ei saa, aga paaristööga suuri probleeme pole. Ju hakkab mõjuma ka magneesiumi ampull, mille teises teeninduspunktis endale sisse kallasin ja mis tahtis kohe sama teed tagasi tulla.
Seega peale Palu punkti sätin end ühe paraja tempoga suusamehe taha, kes mulle mõnusa rütmi sisse veab. Viis kilomeetrit hiljem lähen juba oma teed ja näen varjude pealt, et nii mõnigi sätib ennast minu taha. Aga mitte eriti kauaks.
Vahepeal tundub, et olen tempoga liiale läinud, aga õnneks on laskumised pikad ja mõnusad.
Kui jäänud on kolm kilomeetrit lõpuni, mõtlen, et 300 korda jaksan ju ikka tõugata. Esimene kilomeeter tuleb 110 tõukega, teisel tundub, et kukun graafikust välja, aga tuleb boonuseks ka üks laskumine. Viimasel kilomeetril ma enam ei loe, saan veel ühest grupist mööda, viimane sirge (sellise uimerdamise peale 4 ja pool tundi ei ole ju üldse paha) ja kohe saab sooja õlut. Enne veel tuleb eriti meeldiva üllatusena sõdurpoiss minu numbriga kilekotiga mulle vastu. Tase! Nüüd riietuma.
Siin võiksid muidugi korraldajad natukene statistikat vaadata, et kui palju on osalejate hulgas naisi ja kui palju mehi ning seejärel otsustada, kas panna neile ühesuurused riietumistelgid või mitte.
Kokkuvõtteks: riietuda tuli õues, aga see oli tõesti ainuke negatiivne kogemus sellest fantastiliset suusapäevast (kõiges eelnevas võin ma süüdistada ainult iseennast).
Tagasiteel helistas naine ja küsis muuhulgas, et miks mu uued spetsiaalselt selleks külmaks maratoniks ostetud valged Sportfuli kirjaga eest krabisevad aluspüksid kodus pesurestil ripuvad? Olin nöörilt rabanud nende asemel paari tavalisi valgeid alukaid, mis tegelikult ju asja kenasti ära ajasid.
Järgimisel aastal olen kindlasti tuhande hulgas või vähemalt naabrimehest parem.
