Neeme Mikelsaar (5. august 1910 – 22. oktoober 1990)
Paljud nooremad vist ei teagi meest, kelle mõttest ja tööst see asutus alguse sai. Tema sünnist saab tänavu 100, surmast 20 aastat.
Neeme-Õnneleid Mikelsaar oli pärit Haanjamaalt Läti piirilt, toonase Vana-Laitsna valla Vungi talust. Isa Friedrich Volrad Mikkelsaar oli haridustegelane, ema Minna üks esimesi siitmaa feministe. Neeme sai kodunt kaasa loodusearmastuse, laia silmaringi ja väsimatu organiseerimisvõime. Õppis Tartus Treffneris, seejärel 1928–1939 (leivateenimisega vaheldumisi) Tartu Ülikoolis bioloogiat. Üliõpilasena huvitus, nagu paljud noored bioloogid, kõige rohkem lindudest. Pärast lõpetamist aga otsustas, et saab ühiskonnale rohkem kasu tuua kalanduse alal. Oli EW mitmesugustes kalandusasutustes Tallinnas konsulent, vaneminspektor jne. Maailmasõja lahinguvälju õnnestus tal vältida. ENSV-s hakkas ta korraldama kalamajanduslikku teadustööd – algul Tallinnas vastava üleliidulise instituudi Eesti osakonna juhatajana (mille õigusjärglane on nüüd TÜ Mereinstituudi merebioloogia osakond). Mõne aasta pärast sunniti ta sealt intriigide abil lahkuma, Tartusse. Merel töötades oli ta kogunud materjali kandidaaditööks (lesta kohta), mille kaitsmiseni jõudis küll alles palju hiljem.
Tartus leidis ta 1950. a. nooremteaduri koha tollases Bioloogia (hiljem Zooloogia ja Botaanika) Instituudis. Hakkas kohe tarmukalt organiseerima Eesti järvede kompleksset uurimist – nonde kalamajandusliku kasutamise lipu all, aga seejuures kalade kõrval ka järvede muu elustiku ja veekeskkonna tundmaõppimiseks. Selleks korraldas ta alates 1951. aastast suuri järvede-ekspeditsioone, igal suvel mitmekümnele järvele (esimene oli Kaarepere Pikkjärv). Kaastöölisi polnud pärast sõda kuigipalju järele jäänud, seepärast värbas ta oma ekspeditsioonidele kaasa bioloogia- ja geograafiatudengeid. Need tulid rõõmuga, sest see oli midagi hilisema maleva taolist. Pealegi läks ekspeditsioon ülikoolis praktika ette, ja targemaks sai ka. Ekspeditsioonidel kogutud materjalist kirjutati kümneid kursuse- ja diplomitöid. Järvede-ekspeditsioonil kasvas niimoodi üles noorte teadlaste põlvkond, kes nüüd juba pensionieas või hoopis lahkunud. ZBI-s kujunes neist 1957. aastaks hüdrobioloogia sektor, mida Mikelsaar ise juhatas 1981. aastani. Andmed esimeste 150 läbiuuritud järve kohta said ühisel jõul raamatusse raiutud ("Eesti järved", 1968). Nende ja paljude teistegi järvede kohta koostas Mikelsaar kalamajandusliku kasutamise soovitused, mida küll kõiki ellu ei viidud. Tänapäeva vaatekohast oligi nii parem, et noid järvi alla ei lastud ega üles paisutatud, väetama ei hakatud ega prügikalu mürgitatud. Töönduslikku kalapüüki seal niikuinii enam ei tehta. Aga kalatiike soovitas ta samuti rajada kõikjale, kus vähegi oja või jõge paisutada andis. Paljud uued tiigimajandid saidki tema näpunäidete järgi tehtud; mõned tegutsevad vapralt tänini. Muuseas heitis ta silma ka Nigula ojale, kus siis ülalpool praegust silda veel veskitammi ja paisjärve jäänuseid võis näha – aga seal ei võtnud keegi vedu. Liiga pisike koht.
Mikelsaar oli suur visionäär, kes ei häbenenud välja tulla julgete mõtetega ("ajurünnaku" mõiste oli toona veel tundmata). Mõned tema suured ideed said tõesti teoks, nagu see väikejärvede inventeerimine ja kümnete kalatiikide rajamine. Üks tema suuri unistusi oli, et Eestis võiks olla (nagu mitmetel "suurtel" maadel) limnoloogiajaam, kus teadlased saaksid otse järve ääres, kaugele välja sõitmata, veeelustikku uurida. Võimalus saabus Nikita valitsemise ajal, kes kangesti soosis nii teaduse kui riigivalitsemise kolimist tootmise lähedusse. Mikelsaar koos oma tudengitega oli juba ammu leidnud välibaasiks sobiva, mahajäetud Petseri talu (siis veel Rõngu külanõukogus, hiljem anti Rannule), mille instituut 1954. aastal sümboolse raha eest ära ostis. Mikelsaare visal organiseerimisel ja juhtkonna toetusel jõudis asi niikaugele, et 1959. aastaks oli valitsus eraldanud ehitamiseks viis miljonit rubla, ja ehitus Kõrgekaldal, kalavastuvõtupunkti ning järve sügavaima koha läheduses võis alata. Alustada tuli männinoorendikku sihi raiumisega, kõrgepingeliini jaoks. Seda tegi terve instituudi rahvas ühel kevadisel laupäeval talgutega. Siis tulid juba päris ehitajad, kes alustasid esimese elumajaga. Sinna majja kolisid juba 1960. aastal linnast paar nooremat perekonda, ja järgmisel aastal ka juhataja ise. Veel edasi: 1964. aastal sai valmis limnoloogiajaama peahoone, ning hüdrobioloogiasektor asus kogu täiega linnast siia järve äärde. (Nüüd, kus igaühel oma auto, toimub hiilivalt vastupidine protsess). Siin veetis Mikelsaar ka kogu oma ülejäänud elu, viimased kümme aastat tervise nõrgenedes juba pensionärina.
Limnoloogiajaamas laienes Eesti hüdrobioloogide töö väikejärvedelt ka Võrtsjärvele ja Peipsile (selleks saadi 1962. aastal esimene uurimislaev "Bioloog", mis tänini teenib). Samuti hakati tõepoolest ka veeloomi akvaariumides kasvatama ja nendega katsetama. Mikelsaar ise oma alluvate tööd palju ei seganud, ainult kindlustas neile töökoha ja palga ning suhtles ise kõrgemate ülemustega. Muidugi ei unustanud ka oma lemmikut, rakenduslikke soovitusi kalamajandusele. Valitsus tunnustas teda teenelise kalakasvataja aunimetusega (1980). Lõpuks sai valmis ja ilmus ka põhjalik raamat "Eesti NSV kalad" (1984). Neeme Mikelsaar oli tunnustatud kuju NSVL kalandusteadlaste seas, alati kohal ja asjalikult sõna võtmas üleliidulistel konverentsidel, Eesti esindaja kõrges ihtüoloogilises komisjonis. Koos Läti ja Leedu ametivendadega hakkas ta alates 1953. aastast korraldama kolme Baltimaa veekogude uurimise alaseid konverentse, kus vennasrahvaste teadlased kordamööda üksteise juures sõbralikult kokku said ja oma tegemisi tutvustasid; hiljem tulid juurde veel Valgevene ja Karjala, ning isegi Pihkva. Viimane, 22. selline konverents peeti aastal 1987.
Inimesena oli Mikelsaar kiire mõtlemise ja tegutsemisega. Ekspeditsioonil istus ta autojuhi kõrval, kaart käes, ja juhatas teed (tudengid istusid ülal autokastis). Kui auto järve äärde jõudis, oli ta silmapilk lähema mäe või puu otsas, et järve pildistada. Järve loodimisel sügavuskaardi jaoks oli ta kindlasti ise sõudmas (ja kõva käega!), kuna keegi teine paadipäras teatud aerutõmmete arvu järgi loodipommi pidi viskama. Peahoones säras tema nupp kabineti aknast tihti hilisõhtuni (ju siis need järvede kalamajanduse kaustad sündisidki). Kui aga ülemus päeval koridori ilmus, muutusid kõik rahutuks, sest oli oodata sektori koosolekut. Koosolekud olid sagedad ja ülearu kärarikkad, aga otsuseid tehti väga demokraatlikult.
Sportlane ta ei olnud (eelistas asjalikumat kehalist tegevust), mootorite-mees ka mitte. Seltskonnainimene küll, pidudel valmis laulma, kõnesid pidama ja ühismänge korraldama. Seejuures täiskarsklane. Mäletan üht päris alguse pidu, kui limnoloogiajaama rahvas veel väikesesse tuppa ära mahtus. Meil oli pool pudelit veini ka. Veetsime väga lõbusa öö, aga hommikul oli vein veel alles. Mikelsaar oli kõva aednik. Tema algatusel ja osavõtul rajasime 1962. aastal Petserisse õunaaia (seaduse järgi oleks tohtinud, ilma ühistut moodustamata, olla vaid igal aastal ümber jagatav peenramaa!), mis on tänaseni püsinud, paar uut aeda juurdegi tehtud. Toona oli see meile mitte lihtsalt harrastus, vaid tõsine toiduallikas. Au ja kiitus Rannu vallale, kes hiljem neid aedu õigusjärgsele omanikule ei tagastanud!
Mikelsaarel oli tugev perekond – eelkõige tubli naine, kes mehe laiaulatuslikku ja omakasupüüdmatut (loe: vähe sisse toovat) tegevust kodus kindlalt toetas. Neljast pojast sai kõigist asja: kahest tohtrid, kahest kirjanikud. Teise ja kolmanda põlve järeltulijaid ei jõua enam keegi kokku lugeda, sest neid tuleb üha juurde. Ja eks ole need kümned teadlasedki, kes praegu Eestis veekogusid ja nende elustikku uurivad, vaimses mõttes Mikelsaare järeltulijad.
