Kirjanduslik kild 123 Mustlaseks ma olen sündinud...
Mustlastega juhtub, sest nad on teistsugused. Rändrahvas, kes oma kommetest kinni hoiab ning paikseid inimesi isegi põlgab. Nood omakorda pelgavad mustlasi ja ei taha neid töölegi võtta, kui mõni peaks tahtma.
Põlisrahvad ja mustlased on tasapisi harjunud koos elama, tööjaotuski on kujunenud. Mustlased on olnud hobuseparisnikud, rändkaupmehed, moosekandid, sepad (Inglismaal hüütakse neid ka tinker ehk katlapaikaja), karutantsitajad, ennustajad, kerjused, võimalusel ka varastanud. Omavahel on nad ausad ja abivalmis. Sõbralikud ka nende vastu, kes neid tunda tahavad ja usaldavad. Nagu kadunud professor Ariste, kes nende keelt oskas. Või ajakirjanik Kati Murutar, kes ühe nende suurperega aastaid Pärnus koos elas. Eesti mustlaskond hakkas juba tasapisi integreeruma (tsaariajal olid nad kõik sisse kirjutatud Laiuse valda, ja neid esindas riigi ees oma vanem), aga Saksa okupatsiooni ajal nad lihtsalt hävitati. Üksikud ellujäänud ei saanud genotsiidi eest sakslastelt kompensatsiooni, nagu said juudid, sest neil polnud dokumente ega advokaate. Praegu Eestis elavad mustlased on enamasti mujalt tulnud. Romad on unustanud oma algse kodumaa. Eurooplased on neid seostanud Egiptusega (inglise gypsies, hispaania gitanos) või ka Böömiehk Tšehhimaaga. Kanada tühistas hiljuti viisavabaduse Tšehhiga, kui sealsed romad massiliselt mere taha hõlbuelu otsima kippusid. Böömimaa nimest tuleb ka väljend boheemlane – korratu eluviisiga intelligendi kohta.
Romad ise pole olnud altid kirjatarkust omandama, kuigi üks esimesi rahvuskeeli, millesse kunagi Piibel tõlgiti, oli Hispaania mustlaste oma. Nõukogudemaal oli neil väheke omakeelset kirjandust, ja Soomes toetab riik rahaga nende vähemuskultuuri. Romad on oma elukohamaale lojaalsed. Hiljutine Läti mustlaste kongress algas skandaaliga. Esimees pidas kõne Vene mustlaste keeles, aga rahvas ei saanud aru ja nõudis, et kõnelgu parem riigikeeles (läti keeles).
Kes on romade ajaloost, keelest ja probleemidest huvitatud, võtku kätte raamat: Kati Murutar. Mustlasena sündinud. Tartu, Elmatar, 1999. Ühe suguvõsa ja rahva lugu ühe vana naise eluloo ja igapäeva kaudu kujutatud. Lisaks autori enda mõtteid maailma asjade kohta, Gotlandist Võrtsjärveni. Põnevad on arvukad mustlaskeelsed laused, küll tõlkega, küll ilma. Muidugi üks indoeuroopa keel, paljud sõnatüved on tuttavad, aga millised on juba Indiast kaasa toodud, mis tee peal teistelt laenatud? Vürtsiks ka mõni laen eesti keelest. Sama teema jätku (kah Murutarilt) leiab netileheküljelt "Horsemarket", artiklist "Gelemgelem...". Viimane väljend on romade hümni algus, tähendab: "Lähme, lähme..."
Niisiis Indiast pärit. Legend räägib, et Pärsia kuningas olevat kutsunud ühe India nomaadihõimu endale muusikuteks. Andnud neile maad, avansiks seemnevilja ja kariloomi. Aasta hiljem olnud maa ikka veel harimata, seemnevili ja loomad ära söödud. Kuningas vihastanud ja kupatanud hõimu oma riigist välja. Too rännanudki edasi – lääne poole. Kas Indias on veel romasid? Selgub, et nimepidi just mitte, aga rändhõime küll ja küll. Mured neil samasugused kui Euroopas.
Ajakirja National Geographic 2010. a. veebruarinumbris kirjutab John Lancaster (lk. 102121, Lost Nomads), kes on teinud tutvust paari LoodeIndia rändhõimuga. Noid olevat üldse 500 ringis, kokku umbes 80 miljonit hinge ehk 7% riigi elanikest. Igaüks spetsialiseerunud mingile ametile. Mõned peavad väikesi lehmakarju, kuigi karjamaid jääb üha vähemaks, sest linnad laienevad. Mõned teevad mitmesugust käsitööd, või annavad etendusi, kauplevad, ravitsevad loomi ja inimesi. Käivad vahel taludes päeviliseks. Üldiselt elavad ikka oma vankrites ja telkides, jäämata kuskil kauaks pidama. Ega neid kuskil kauaks tahetagi.
Lancaster kirjeldab esimest kohtumist ühe sellise hõimu, Gadulia Lohar ("sepad vankritel"), väikeses laagris ühe küla serval. Kingituseks toodud seebitükid lausa kisti külalisel käest, aga sõbralikkust osutasid hiljem vaid vähesed. Hommikul läks laagris lahti sepatöö (nagu ooperi "Trubaduur" vastavas stseenis!): mehed kõlksutasid vasaraid, naised tõmbasid lõõtsa. Lohaarid teevad maarahvale tellimuse peale vanarauast häid kirveid, adrahõlmu, lusikaid ja muid tarvikuid. Kõik lohaarid teavad, et nad on pärit Chittaurgarh'i linnast, kuigi pole seal iial ise käinud. Too linn oli sajandeid vägeva radžputtide riigi Mewari pealinn. Lohaarid olid seal auväärt antvärgid – kuninga relvasepad. Aastal 1568 vallutas suurmogul Akbar tolle linna ja radžputid põgenesid, kes kuhu. Lohaarid andsid tõotuse, et nad enam kunagi ei maga külas, ei süüta pimedas lampi ega ammuta köie abil kaevust vett. Elavadki nüüd nõnda. Lugeda ei oska, teadmised muust maailmast ulatuvad vaid osariigi pealinnani. Nomaadide eri sugukonnad võivad kuuluda eri kastidesse, aga eluviis ja vaesus on ikka ühesugused.
Inglased, India endised peremehed, suhtusid nomaadidesse niisama halvasti kui Euroopa võimud mustlastesse. Kahtlane element, kuhugi kirja pandud ei ole, makse ei maksa, tõenäoliselt kurjategijad või koguni kuradi käsilased. Neid prooviti vägisi paikseks sundida, nende lapsi võeti ümberkasvatamisele. Iseseisvas Indias läksid seadused leebemaks, aga suhtumine jäi. Sai selgeks, et tõeliseks integreerumiseks – hariduse omandamiseks ja kodanikuõiguste kasutamiseks – peaksid nomaadid siiski paikseks hakkama. Valitsus eraldas neile mõnes külas põllumaad. Ega küll kõigile jätkunudki. Enamasti ei kestnud selline katse kaua. Külarahvas ei usaldanud või koguni vaenas "teistsuguseid" (endalgi maad vähe!); nood omakorda ei tundnud end kehvade põllumeeste rollis hästi. Paari aasta pärast pakkisid nad oma asjad vankritesse, rakendasid härjad ette ja kadusid. Kui elada paikselt ja saata oma lapsed kooli, kas need lapsed on siis veel meie rahvas? Nomaadidele eraldati ka linnamajakesi, aga pahatihti ilma elektri ja käimlata – et niikuinii nad siia kauaks ei jää.
Mihkel Mutt kirjutas hiljuti, et suhtumises mustlastesse väljendub iidne vastuolu põlluharijate ja rändavate karjakasvatajate vahel. Esimesed on olnud nomaadide meelest haledad mullasonkijad, kellelt tasub vaid midagi võtta, olgu siis hea või kurjaga. Nomaadid on jälle olnud paikse rahva jaoks pahatihti röövlid, nagu näiteks hunnid või tatarlasedmongolid. Mustlased pole mingid röövlid, sest neil pole selleks jõudu. Nemad on end sobitanud põlluharijate ühiskonna kõrvale ja saavad sealt elatist rahumeelsel viisil. Sedavõrd siis vähem ja viletsamat. Üks teine, veidi kaugem paralleel: meie esivanemad olid metsarahvas, kes võõraste eeskujul läks järkjärgult üle põlluharimisele ja hakkas "palehigis oma leiba sööma". Nendest, kes jäid veel elama metsa ("mehed, kes teadsid ussisõnu"), said kardetavad kollid. Nagu "Nukitsamehes". Nukitsamees rööviti vanemailt ja õpetati inimeseks. Nii on ka mitmes maailmajaos proovitud "metslaste" lapsi internaatkoolis ümber kasvatada. Oma rahvale jäid need enamasti kadunuks. Kuidas saaks mustlasrahvast Euroopas (ja Eestis) nii integreerida, et nad ei kaotaks oma iseolemist?
