Laps kontrollib koera hüvede abil
Kõige tähtsam on mõlemal puhul see, et nõudmised oleks arusaadavalt esitatud ja nende täitmist nõutaks järjekindlalt. On ju nii lapsed kui kutsikad alles avastamas maailma, kus reeglid pole mitte ahistavad, vaid abistavad orientiirid.
Koertekoolitaja Katrina Jõemaa lähtub oma töös põhimõttest, et koerad soovivad teatud hüvesid ehk ressursse. Kui koera soovitud hüved on inimese kontrolli all, on ka koer inimese kontrolli all. “Kui koeraomanik tuleb minu koolitusele, siis ma alustuseks palun võtta paberilehe ja panna kirja kõik, mida tema koer tahab,” selgitab Jõemaa. Mida siis koerad tahavad: toitu, ruumi, asju, mängida, jalutada. Inimese otsustada peab olema, millal ta koerale süüa annab, millal koeraga mängib, kuhu koer võib minna ja mida teha. Erandid on lubatud ainult preemiana, näiteks maiustus toidukordade vahel käsu täitmise eest.
Kui laps samamoodi nagu täiskasvanu omab võimu koerale soovitud hüvesid lubada või keelata, siis kontrollib ka tema koera nagu täiskasvanu.
Reeglid olgu nii lapsele kui koerale
Tavaliselt on lapsed kutsikavõtust vaimustuses ja seda tuleks ära kasutada, et juba enne neljajalgse pereliikme majjatulekut lastele reeglid selgeks teha.
Kohe kui koeravõtt on otsustatud, tuleks rääkida, millised reeglid koerale kehtima hakkavad ja selgitada neid ka lapsele. Kui otsustatakse, et koera territoorium piirdub maja esimese korrusega, siis ei tohi ka laps kutsikat oma teisel korrusel asuvasse tuppa meelitada. Kutsikas peaks saama süüa kindlatel aegadel ja ka laps ei tohi talle vahepeal midagi anda (välja arvatud preemiana käsu täitmise eest).
Koeral on samuti oma vajadused ja õigused. Kui väike kutsu teeb põrandale loigu, siis ei tohi laps närvi minna, kisama hakata või kutsikat koguni lüüa. Laps peab mõistma, et kutsu peab saama puhata. Koeral võiks olla oma pesa, kuhu ta võib väsimuse korral tõmbuda ja kuhu ei tohi teda segama minna.
Tähtis on, et kogu pere annaks koerale sama käsklust ühtemoodi, seega tuleb ka lapsele näidata, kuidas koer lamama või istuma panna.
Me saame aidata oma lapsel end koera silmis kehtestada, kui õpetame lapse koerale soovitud hüvesid andma õigel viisil.
Kui laps ei jaga koerale hüvesid, näeb koer teda kui konkurenti hüvede saamisel, mitte kui isikut, kelle käske täites on tal võimalik soovitut saada.
Koeraga tegelemise aja valib inimene
Inimese aeg on samuti hüve, mida koer soovib.
Mängima hakatakse inimese soovil ja inimene otsustab, millal mäng lõpeb.
Kui kutsikas tuleb lapse juurde ja soovib mängida, siis esialgu peaks laps teda ignoreerima, selja pöörama ja ära minema. Veidi aja pärast tuleb laps ja kutsub ise koera mängima.
Kui laps tuleb koju ja kutsikas tormab talle uksele või väravale vastu, siis nii julm kui see ka ei tundu, ei tohiks laps kohe hakata kutsikaga tegelema.
Jõemaa tõdeb, et tegu on tõesti raske katsumusega ka lapsele, kes on terve pika koolipäeva oodanud oma koeraga kohtumist. Siis võiks teha mängimisest preemia: enne kui kutsikaga tegelema hakata, laseb laps tal mingi käskluse täita. Kas või kõige lihtsama “Istu!”. Kui kutsikas sõna kuulab, siis on mäng juba preemia käsutäitmise eest, mitte koera nõutud hüve andmine. “Lihtsam on koerale õpetada, mida ta tohib teha, kui seda, mida ta ei tohi,” lisab Jõemaa. “Koeral on lihtsam aru saada, et ta tohib istuda, kui seda, et ta ei tohi hüpata ja inimeste nägu lakkuda.”
Palju probleeme laste ja koertega peredes tekitavad tagaajamismängud, mida laps ei suuda lõpetada. Laps meelitab algul koera ennast taga ajama. Lõpuks on laps väsinud, võib-olla pikali lumehanges, kus erutunud koer teda kapuutsist või varrukast sikutab.
Jõemaa näeb lahendust selles, et kõik olukorrad, kuhu koer ja laps võivad sattuda, peavad enne olema läbi mängitud täiskasvanu osalusel. Täiskasvanu peab koeraga mängima ja mängu konkreetselt lõpetama: jääma seisma nagu kivikuju ja ütlema “Ei!”. Kui koer on niiviisi õppinud mängu lõppemisest aru saama, siis suudab ta aru saada ka, kui laps samamoodi mängu lõpetab.
Külmutuskapp kiirgab võimu
Toit on loomariigis kõige suurem hüve ja selle jagaja on peremees. Kui koer ei aktsepteeri last, siis aitab, kui laps hakkab koerale süüa andma. Koer pannakse istuma, laps paneb toidukausi talle ette ja lubab sööma hakata.
Lastel on kiusatus koeraga maitsvaid palukesi jagada. Siin aitab jälle mõne käsu täitmine, nii et maius muutub preemiaks. Lastele tegelikult väga meeldib, kui koer nende käsu peale mõne triki teeb. See on kahekordselt kasulik: trikkide eest saab koera premeerida ja koeraga tegeldes kindlustab laps oma positsiooni koera silmis.
Vahel on nii, et koer võtab lastel toidupala käest ära. Kui koer tuleb ise lapse juurde eesmärgiga toit ära võtta, siis on see märk sügavamatest probleemidest koera ja inimese suhetes. Koer, kes arvab, et võib inimese käest toidu ära võtta, peab ennast inimesest kõrgemaks. Võib aga olla, et laps lihtsalt möödus lamavast koerast nii lähedalt, et koera arvates kanakoib või võileib toodigi temale. Selliseid olukordi tuleks vältida ja mitte lubada lapsel toiduga ringi uidata.
Üks tüüpiline asi, mis lastega peredes (ja mitte ainult) kohe pärast kutsikavõttu esile kerkib, on näksamine. Selle vältimiseks tuleks kutsikaga kätega mitte mängida, vaid ainult mänguasjaga. Kui aga näksamine siiski juhtub, tuleb kõva heleda häälega öelda “Ai!” ja mängimine lõpetada. Nii saab koer selge signaali, et ta käitus valesti.
Nii nagu koeral peaks olema oma pesa, kus teda ei tülitata, peaks kodus olema ka neid ruume, kuhu koer ei tule.
Üks suuremaid probleeme, mida Jõemaa oma töös on kohanud, oli koer, kes ei lubanud lapsel korteris kuhugi minna. Ta pidas ruumi oma territooriumiks ja kontrollis seda. Algas asi aga toidu kontrollist: kui laps lähenes koera toidukausile, siis koer urises ja vanemad keelasid lapsel lähemale minna. Koer tegi järelduse, et toidukausi ümbrus köögis on tema territoorium. Aegamööda ta laiendas seda, kuni hakkas oma territooriumiks pidama tervet korterit.
Lapsed katsuvad koera tihti sellisel viisil, et koer tajub seda rünnakuna. Lapsed on ka väga impulsiivsed, tormates äkitselt ja väga ootamatult kallistama magavat koera. Koer peab lubama ennast katsuda. Lisaks sellele, et siis on võimalik koeral küüsi lõigata, kõrvu puhastada ja hambaid kontrollida, suudab inimese puudutusega harjunud koer laste “rünnakutega” rahulikumalt toime tulla.
Beebi on inimese mänguasi!
Kui koeraomanike perre sünnib beebi, võib see tähendada suuri muutusi ka koera elus. Koer ei tohiks seostada oma hüvede kaotamist lapsega. Näiteks kui koer oli harjunud magama pererahva magamistoas, siis tuleks ta sealt pagendada juba mitu kuud enne lapse sündi.
Jõemaa sõnul peab koer aru saama, et ta ei ole igasse inimese tegevusse kaasatud. Üks selline tegevus võiks olla beebi eest hoolitsemine. Koera ei peaks lapsest paaniliselt eemal hoidma, aga ta peab aru saama, et laps on inimese oma ning tema, koer, peab selles olukorras jääma kõrvaltvaatajaks.
Saabuv suvi tähendab paljudele lastele ka tihedamaid külaskäike vanavanemate juurde. Kuidas harjutada koera lastega, keda ta näeb mõne korra aastas? Kui vanavanematel on ketikoer, siis esimene reegel on, et koera territooriumile ei minda. Kui koer on piisavalt sõbralik, et teda lastega kokku lasta, tuleks seda teha väljaspool koera territooriumi ehk ta ketist lahti lasta.
Võõrast koera ja lapsi tuleks tutvustada samamoodi nagu beebit ja koera: koer näeb last, aga ei osale (esialgu) tegevuses. “Koer peab saama kogemuse, et laps ei puutu temasse,” selgitab Jõemaa. Laps ei tohiks esialgu koerast välja teha, minna teda katsuma, temaga mängima.
Oluline on lapse ja koera kokkuviimisel kordade arv, mitte nende pikkus. Nii võib ühe päeva jooksul kas või 20 korda minna kümneks minutiks õue koera juurde ja seejärel tuppa tagasi. See on tõhusam kui üks kord kaks tundi järjest. Sel viisil kinnistub koeral kogemus, et laps tuli, oli ja lahkus ning midagi halba ei juhtunudki.
KATRINA JÕEMAA NELI REEGLIT
Koera soovitud hüvesid kontrollides kontrollid koera
1. Aeg on inimese oma – inimene alustab ja lõpetab tegevused.
2. Toit on inimese oma – inimene otsustab, millal koer süüa saab.
3. Territoorium on inimese oma – inimene otsustab, kuhu koer võib minna.
4. Koer on inimese oma – koer peab lubama end katsuda.
