Saime tunda suurt külalislahkust. Türgi õpetajad ja õpilased panid meid end tundma väga teretulnuina ning olid alati abivalmis ja viisakad. Meie õpilased ööbisid türgi peredes ning nii mõnelegi kinnitati enne lahkumist, et teda on Türgis alati ootamas teine pere. Meid võtsid oma kabinettides vastu nii aselinnapea (päris linnapea viibis välismaal) kui asekuberner, koolidirektorist rääkimata.

Türgi toit oli väga maitsev ja seda serveeriti külluslikult, nii et me tundsime end ületoidetuina. Meie lemmiktoidud Türgis olid ayran (soolaka maitsega joogijogurt), läätsesupp, populaarne maiustus Turkish delight (meemaitseline pistaatsiapähklitega sitke marmelaad), sahlep (vaniljemaitseline kuum jook), mõned vorstid ja melon.

Projekti käigus tutvutakse projektis osalevate riikide rahvusköögiga ning eeskätt tervislike rahvusroogadega, mida võiks tänapäevalgi propageerida. Türgiski tutvustasime oma rahvuskööki nii presentatsiooniga suurel ekraanil kui valmistades mitmesuguseid kamatoite. Viimased, eriti kamavaht vahukoorega osutusid väga populaarseteks.

Samuti avanes meile suurepärane võimalus näha Istanbuli, mida omal ajal tunti Konstantinoopoli nime all ja mis oli tollal Rooma riigi pealinn - suurim ja jõukaim linn Euroopas. Kõige suurepärasemaid elamusi Istanbulis pakkusid meile Hagia Sophia (Ayasofya) pühakoda (nüüd muuseum), laevareis Bosporuse lahel, Topkapi palee koos haaremiga, Suur Basaar koos tuhandete (!) pisipoekestega, Sinine Mošee, Ortaköy merevaated, Bütsantsi-aegne linnamüür.

Erilist muljet avaldas meile aga türgi inimeste patriotism. Selle näideteks võiks tuua, et enamik gümnaasiumiõpilasi seob oma tuleviku Türgiga ega soovi elada ja töötada välismaal, kõikjal - hoonetel, autodel jne - on väljas Türgi lipud ning Türgi rahvuskangelase Atatürki pildid ja skulptuurid.

Meile sööbis mällu ka see, kuidas meie viimasel Çerkezköys veedetud päeval, 21. oktoobril sattusime me tunnistajaiks rahvakogunemistele, millel mälestati kaks päeva varem relvarahutustes hukkunud Türgi sõdureid. Nende massimeeleavalduste tõttu jäi ära ka meie ametlik kohtumine kohaliku pressiga, kes oli tahtnud meiega intervjuu teha.

Ja lõpuks oli väga meeldiv, et nii meie õpilased kui õpetajad said aktiivselt osaleda koolitundides ning vestelda kohalike õpilastega. Viimased tervitasid meid suure elevusega, kuna Çerkezköy linna sattuvat väliskülalisi haruharva.

Kokkuvõttes oli meie esimene projektiga „Tell us what you eat" seotud reis meie kõigi jaoks kahtlemata maailmapilti avardav.

Ootame põnevusega järgmisi kohtumisi. Viimasena tulevad projektis osalejad 2013. aasta kevadel uudistama Eestit ja meie kooli! Selleks puhuks on meil juba palju põnevaid plaane ...