Kuhu kaovad Eesti lapsed?
Teadupärast lõppes ilus lugu positiivsest iibest 90ndate alguses pärast laulvat revolutsiooni: meie rahvaarv on sellest ajast saati väljarände ja negatiivse sündimuse tõttu järk-järgult vähenenud. Kui 1989. aasta rahvaloenduse järgi oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, siis 2000. aasta loenduse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Kahjuks kinnitab seda langustrendi eeldatavalt ka tänavune rahvaloendus.
Tõde on, et Eesti rahva säilimiseks on vajalik, et meil sünniks praegusest vähemalt mõni tuhat last rohkem. Mida selleks teha?
Naiste tööhõive abiks
Pealtnäha lihtsa ja konkreetse küsimuse ees ei seisa ainult Eesti, vaid terve Euroopa. Universaalset lahendust leitud ei ole, kuid siiski on ühed riigid olnud rahvastikupoliitikas edukamad kui teised. Eelkõige just need, kus on rohkem tähelepanu pööratud laste kasvatamise ühitamisele tööeluga, saavad praegu olla uhked keskmisest kõrgema sündimuse ning naiste tööhõive üle.
Näiteks Taani ja Rootsi on Euroopas nii naiste tööhõive kui ka sündimuskordaja edetabelite eesrinnas, suurema kui 70% naiste tööhõivega ning summaarse sündimuskordajaga üle 1,85 (Eesti vastav näitaja 1,63). Taani ja Rootsi näited lükkavad ümber levinud arvamuse, nagu raskendaks tööalane karjäär lapse saamist, et paljud naised loobuvad.
Kõrge sündimuse tagamine arenenud riikides eeldab, et lapse kasvatamine ja tööelu ühitamine oleks riiklikult toetatud ning ühiskondlikult aktsepteeritud. Selles suunas tuleb ka Eestis liikuda: koalitsioonileppe kohaselt on riik võtnud eesmärgiks panna rõhku just lapsehoiuvõimaluste paindlikumaks muutmisele, et aidata vanemad kiiremini tagasi tööturule. Samuti on kavas hakata riiklikult tunnustama peresõbralikke ettevõtteid.
Rahva tulevikku arvestades on laste kasvatamine üks vastutusrikkamaid töid, mistõttu tuleb lastele pühendatud aega rohkem väärtustada ja vanematele see kompenseerida. Üks konkreetne meede selleks on vanemapensioni kehtestamine, mille sisseviimine hoiaks vanemal ära tulevikus teenimatu pensionilanguse, mis kaasneb paratamatu pausiga tööturul. Vanemapensioni eelnõu jõuab peagi menetlemiseks Riigikokku. Seadus hakkab kehtima 2013. aastal ja laieneb nii praegustele kui ka tulevastele pensionäridele.
Loomulikult ei ole ega saagi see olla ainuke meede. Sündide arv liigub tavaliselt samas rütmis majandusliku olukorraga. Pikaajalisi järeldusi ühe aasta kaupa teha ei saa. Küll aga tuleb lisaks laste sünnitamisele, mille järgne toetus on Eestis väga heal järjel, need lapsed ka üles kasvatada.
Just see periood vajab selgemat riigi tuge. Riik peab looma laste kasvamise ja kasvatamise jaoks turvalise ja hea keskkonna (piisavalt lasteaiakohti, sportimisvõimalusi jne): nii tulevad ka paljud väljarännanud inimesed tagasi.
Lisaks on vaja lähtuda traditsioonilise perekonna põhimõttest. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konservatiivses maailmavaates on tugev, toimiv perekond üks kindlamaid rahva säilimise aluseid. Eriti tuleb tähelepanu pöörata paljulapseliste ja üksikvanematega perede toimetuleku parandamisele, neil on kõige suurem oht sattuda allapoole vaesuspiiri.
Prioriteediks perepoliitika
Selge on, et sellistel lastel ei pruugi olla piisavalt arenguvõimalusi, nende tulevikuväljavaated saavad kahjustada. Üksikvanemate aitamiseks peaks riik tulema appi elatisraha fondi ellukutsumisega, mis tagaks igakuise elatisraha laekumise lapse kasvatamise jaoks ka juhul, kui lapsest lahus elav lapsevanem selle maksmisest kõrvale hoiab.
Samuti on üksinda last kasvatava vanema suureks mureks lastehoiu ning paindlike töötingimuste olemasolu. Valitsus töötab välja sihitud sotsiaaltoetuste süsteemi, mis universaalse lapsetoetuse kõrval aitaks just neid, kes kõige suuremas hädas.
Majanduskriisist tingituna jäi eelmisel valitsusel perepoliitika vallas nii mõnigi valitsusliidu programmi kirjutatud eesmärkidest ja lubadustest ellu viimata. Tagamaks Eesti rahva jätkusuutlikkuse ja säilimise, peame aga asetama pere- ja rahvastikupoliitika riigi üheks esmaseks prioriteediks.
Peamine on, et pere- ja rahvastikupoliitika oleks stabiilne ja tulevikku vaatav. See ei tohi sõltuda valitsuse vahetumistest, päevapoliitilistest kemplustest või ajutistest majandusraskusest, vaid peame lähtuma pikemaajalistest eesmärkidest. Üksnes nii saame loota, et positiivse iibega aasta 2010 ei jää erandlikuks.
