Sündisin Saku vallas Saustinõmme külas, õppima hakkasin Sausti koolis. Just selles väikeses maakoolis sain esimese tõuke muusika poole. Nagu elus ikka, mängis paljuski rolli juhus. Olin kuulmise järgi õppinud klaveril mõningaid lihtsamaid laule ja muusikaõpetaja proua Selg kuulis juhuslikult mu klaverimängu. Kohemaid rääkis ta mu emaga. Hakkasin tema juures eratunde võtma. Aeg oli keeruline, elasin kodust eemal, internaadis, klaveritunnid toimusid enne koolipäeva. Siiani mäletan, kuidas Kooli-Mari hommikul vara vaikselt trepist üles hiilis, mind tekiservast sikutas ja ütles, et kohe tuleb proua Selg ja on vaja kiiresti tõusta. Ei mäleta, et mul oleks klaverimängu suhtes mingit vastuseisu olnud, vaid see tunni varajane algus, hommikul kell 7!

Kui olin 13-aastane, pani ema mind Tallinna 21. Kooli. Seal oli võimalik õppida ainult akordionimängu. Ja nii see läks! Loogilise jätkuna Tallinna Muusikakool (praegune G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool) ja Tallinna Konservatoorium (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).

Oli vaja leida töö, andsin akordionitunde erinevate Tallinna koolide muusikaklassides (need olid tollal paljude üldhariduskoolide juures). Tallinna Muusikakoolis õppimise ajal sattusin juhuslikult Kajamaale, kus äsja oli oma rahvakultuuritööd alustanud Linda Raus. Et Linda oli Kajamaal sel hetkel asutanud juba väikese tantsuorkestri, rahvatantsurühmad, ansamblid ning koormus oli väga suur, palus ta mul tegeleda meesansambliga. Sain esimesest kõhklusest üle ja - taas tõi juhus mu ellu midagi suurt ja olulist. Algsest meesansambli koosseisust kasvas välja kvartett Põllumees, hilisem Viis. Linda Raus on kindlasti üks minu eeskujudest: tema pühendumine oma töösse ja ümbritsevasse oli erakordne ja harvaesinev. Linda oli legend juba oma eluajal. 

a_mr_tmn.jpg
Milvi Rookäär mängis aastaid Venda Tammani ansamblis.

Miks just selline nimi - Viis?

Viis on mitmetähenduslik - see tähendab viit inimest (4 laulumeest ja mina), samuti meloodilist laulujuppi. Aga ka elamise viisi - keegi meist viiest ei saanud elada muusikata! Viis oli minu elus suur ja tähtis peatükk - tohutu kontsertide ja ringreiside seeria, väga palju head muusikat ja sooja publikut, koos musitseerimise ülev rõõm ning see kirjeldamatu joovastus, mis kaasneb kordaläinud esinemisega. Meeskvartett Viis, kus laulsid Hindrek Older, Tarmo Pajus, Lembit Kopso ja Raivo Rooste, oli suurepärane kooslus, meid ühendas soov olla muusikast võlutud. Ja me olimegi. Kaks meest, kes ka selles kvartetis laulsid, Ilmar Madissoon ja Roland Sisask, olid samuti väga head lauljad, ka väga suure hingega mehed, targad, tublid ja uhked.

a_mr_viis.jpg
Ansambel Viis sai 25aastaseks. Tarmo Pajus (vasakult), Hindrek Older, Lembit Kopso ja Raivo Rooste vaatavad, kuidas Milvi Rookääru õnnitleb tema õpetaja Linda Raus.

Musitseerisime koos kolm kümnendit ja lõpuks andsime välja kauamängiva. Kindlasti ei oleks mu elu kvartetita olnud nii rikkalik ja emotsiooniderohke. Aeg-ajalt mõtlen veel praegugi oma lauljate peale ja soovin neile  kõige paremat.

Millega Te veel Saku kultuurielus tegelesite?

Saku kultuurieluga olen olnud aastakümneid väga tihedalt seotud. Tantsuorkester EMITO (Eesti Maaviljeluse Instituudi Teadlaste Orkester) tegutses siin juba enne, kui Sakku elama asusin. Alguses ma mängisin seal, hiljem mõned aastad juhendasin. Juhendasin ka kaht naisansamblit - 10 aastat Saku Õlletehase ansamblit ja mõned aastad Instituudi naiskvartetti. Koostöös Linda Rausiga valmisid meil suurejoonelised kontsert-etendused.

a_mr_lms.jpg
Seitsmekümnendail laulmas...

Kuidas sattusite õpetajaks Saku Muusikakooli?

Sakku elama asudes olin ma alguses muusikaõpetaja lasteaias Terake, kuid 1979. aastal, kui avati Saku Muusikakool, kutsus direktor Jaak King mind akordioniõpetajaks. Mõni aeg hiljem lisandusid muusikalootunnid.

Saku Muusikakool on väga tore õppeasutus. Meie majas on peamine laste loomingulisuse arendamine ja muusikakunstist arusaamise ABC õpetamine. Klassikalises muusikas peitub sajanditepikkune tarkus, selles on suured väärtused. Nendest arusaamiseks peab aga natuke seda muusikat õppima - et konteksti mõista. Meie koolis on ainult andekad lapsed - igaüks võib olla imelaps! Vaimsed võimed ja areng on individuaalsed, kuid väga suur tähtsus on kodusel toetusel. Õpetajale on suurim rõõm, kui laps naudib musitseerimist, suudab oma emotsioonid läbi muusika arusaadavaks teha.

a_mr_kab.jpg
Uues muusikakoolihoones sai õpetaja Rookäär imeilusa vaatega kabineti. a_mr_ans.jpg
Harry-Karl Lepp (vasakult), Mark Kiptšakbajev, Siim Sadrak ja õpetaja Rookäär 2006. aastal gümnaasiumi laval.

Muusikakoolis õppimine on küllalti keerukas, sest mida klass edasi, seda suurem on koormus tavakoolis. Lapsed võtavad osa paljudest trennidest, arvuti suretab aega. Kuid kui pere ja õpetaja toel on vahepealsest mõõnaperioodist üle saadud, tahavad paljud õpilased pärast lõpetamist lisa-aastateks edasi kooli jääda. Nii oli minulgi aastaid oma õpilastest akordionistide ansambel, kellega oleme väga palju esinenud ka Saku erinevatel pidustustel.

Pillimängu omandamine on pikaajaline töö, selle väärtus ilmneb alles aastaid hiljem. Ma panen muusikakooli õpilaste emadele-isadele väga südamele: elagu oma laste õpingutele kaasa, andku neile aega harjutamiseks, palugu neil mõnikord oma peresündmustel esineda, käigu nende esinemisi kuulamas - see kõik süvendab lastes tunnet, et nad tegelevad millegi väärtuslikuga. Ja kui muusikakoolis käimine tundubki teinekord ajaraiskamisena, siis kasvab vähemalt üks haritud kontserdikülastaja, kes sümfoonia osade vahele ei plaksuta. Ka see on üks osa haritusest.

Olete elupõline sakulane. Kas teadlik valik?

Mulle väga meeldib Sakus. Siin on veel vaikust. Vaikus on vara, mille väärtus tõuseb minutitega. Sakus on palju rohelist, siin on ruumi hingata. Siin vallas elavad mu lapsed ja lapselapsed, mu sõbrad. Sakus olen ma elanud muusikas. Siin on hea.

a_mr_per.jpg
Ema ja tütred: Riina (vasakult), Marge-Ly ja Milvi.

Vabariigi aastapäeval autasutati Milvi Rookääru Saku valla kuldmärgiga

ÕPILASED ÕPETAJAST

Kristel Prommik (22. lend): Olen õpetaja Milvi Rookääru käe all lõpetanud Saku Muusikakooli akordioni erialal ja mänginud akordionistide ansamblis aastaid. Milvi Rookäär on õpetajana üsna nõudlik ja kuuleb ära kõik valed noodid. Oma õpilaste suhtes on ta hooliv ja tähelepanelik. Talle meeldivad kollased roosid.

Katrin Lipso (22. lend): Õpetaja Milvi Rookäär on oma õpilaste suhtes väga hooliv ja seetõttu kindlasti ka heas mõttes nõudlik. Kui akordionitundi minnes oli vähe harjutatud, hakkas endal juba enne häbi. Mängisime ka pärast muusikakooli lõpetamist veel edasi vilistlaste ansamblis ning meil on siiani väga toredaid ühiseid kooliväliseid traditsioone, näiteks koosviibimine jõulude ajal. Üks parimaid õpetajaid, kes mul elu jooksul on olnud.

Piret Pärnpuu (22. lend): Milvi on väga hea õpetaja - sõbralik ja hooliv, samas piisavalt nõudlik.

Harry-Karl Lepp (31. lend): Milvi Rookäär on lahke ja mõistev, kuid samas range ja tulemust nõudev akordioniõpetaja. Kaheksa Milvi juures õpitud aasta jooksul töötles ta mind piisavalt, et teha minust akordionisti. Usun, et Milvi suudaks ka kõige ebamusikaalsema inimese panna akordionit mängima ja seda päris kõrgel tasemel. Olen rahul, et Milvi mind õpetas. Seda ei suuda mitte keegi teine nii hästi.

Margaret Mikli (32. lend): Milvi Rookäär on meeldiv ja mõistev õpetaja. Ta suhtub kõikidesse õiglaselt ja ei lähe kunagi närvi. Milvi on õpetajana range, kuid samas ka paindlik: ta arvestab alati õpilaste soovidega. Temast õhkub positiivsust. Ta räägib entusiastlikult ja leiab alati huvitavaid fakte, inspireerides õpilasi klassikalist muusikat ka vabal ajal kuulama. Eriti meeldib talle Johann Sebastian Bachi muusika. 

Eilike Joost (32. lend): Milvi Rookäär jääb alatiseks meelde hooliva ja mõistva õpetajana. Tema teadmised muusikaloost on laialdased ja enda entusiasmiga selles valdkonnas on ta suutnud ka õpilasi nakatada. Isegi siis, kui õppurid pärast pikka koolipäeva väsinuna tundi jõuavad, suudab ta meeleolu rõõmsana hoida ja nalja teha. Tema muusikaloo tundidest on olnud palju kasu, sest see on avardanud silmaringi ja tekitanud huvi klassikalise muusika vastu. Usun, et kõik õpilased on talle selle eest tänulikud.