Fookuses: Männiku karjääriala vajab terviklikku ja suunatud arendamist

Viimasel ajal on taas päevakorda tõusnud Männiku piirkonnas asuvate karjäärialade areng. Selle vastu on huvi üles näidanud kodanikuühendused, teemaga tegeleb linnaosavalitsus, samuti on teinud oma ettepanekud Nõmme halduskogu.

Tänavu kevadel kaitses Erkki Tammeleht Tallinna Tehnikakõrgkoolis lõputöö teemal «Raku järvistu puhke- ja elamuala arenguvõimaluste mahuline analüüs», mis pakub muu hulgas ühe võimaliku nägemuse, milliseks võiks piirkond pärast kaevandamise lõpetamist mõnekümne aasta pärast kujuneda. «Vaja on terviklikku ja suunatud lähenemist, kus eelkõige lähtutakse avalikkuse, mitte kaevandaja huvidest,» arvas Erkki Tammeleht ise.

Huvi Männiku vastu tekkis Erkki Tammelehel eelmisel aastal Nõmme linnaosa valitsuses arhitekti-praktikal olles. «Otsisin endale teemat, millega varem tegeletud pole, ning siis avastasingi üsna ootamatult Männiku kaevanduste piirkonna - veekoguderikas ja perspektiivne ala, mis linnulennult jääb Tallinna kesklinnast kaheksa kilomeetri kaugusele, kuid mis on praegu inimeste teadvusest peaaegu välja lülitatud» rääkis ta.

Töös käsitletav ala paikneb Tallinna lõunapiiril, Tallinna linna ja Saku valla maadel. Enamik liivikust jääb Saku valla haldusalasse, põhjaosa jääb aga Tallinna linna piiridesse, mis valdavalt ka riigi omandis. Liiviku keskosa ja rabaala on kasutusel riigikaitsemaana. Maardlad on valdavalt antud kaevandamiseks kasutusele eraettevõtetele. Pärast kaevandamisloa lõppemist on suur osa alast taas riigi omandis.

Senini puudub kaevandamise arengukava

Erkki Tammeleht seadis lõputöö eesmärgiks analüüsida ja välja pakkuda lahendus Raku järvistu liivakarjääride suunatud kaevandamisele ja luua eeldused täisväärtusliku elukeskkonna loomiseks, mille tulemusena tõuseks oluliselt piirkonna väärtus nii puhke- kui elamualana.

Ta toob välja Männiku liiviku arendamissuundadest huvitatud neli peamist huvigruppi. Esiteks Tallinna linn, kelle üks eesmärke on tagada Männiku järvistu näol linnale veereserv. Teine oluline eesmärk on linnalähialal avalike puhkealade säilitamine ja laiendamine. Teiseks kaevandajad, kelle huvi on suuresti kõigil sarnane - võimalikult väikeste kulutuste juures teenida maksimaalselt suurt kasumit. Kolmandaks kaitsevägi, kes kasutab Männiku liiviku siseosa treeningualana, kuid see ei takistaks liivikut ümbritsevate karjääriveekogude väliskülgede ja Raku järve kasutamist. Neljandaks huvigrupiks on Saku vald, kes näeb samuti Männiku liivikus tulevast mitmekülgset puhkeala, kus on võimalik tegeleda nii matkaspordiga kui ka käia rannas puhkamas.

Praegu arhitektuuribüroos R-Konsult arhitektina töötav Erkki Tammeleht peab üheks suuremaks probleemiks seda, et siiani pole piirkonna üldist kaevandamise arengukava ja ettekujutust, milliseks peaks liivikute ala kujunema erinevatel kaevandamise perioodidel ja liivavarude ammendumise järel. «Kaevandamine on toimunud lubade alusel, kusjuures iga loa taotlust on väljaandja vaadelnud eraldi. Selline praktika ei anna võimalust kaevandamist suunata,» kirjutab ta oma töös.

Inimeste teadvusest väljalõigatud

Samuti rõhutab Tammeleht, et kaevandusfirmade senises praktikas on täiesti tavaline, et 10-15% olemasolevate maardlate liivaressurssidest jäetakse lõplikult realiseerimata ning pidevalt taotletakse uusi kaevanduslubasid juurde. «Nii on lihtsam, mugavam ja odavam, sest ühelt poolt muutub maardla ammendudes liiva kättesaamine kulukamaks, teisalt on tegemist nii-öelda kaevandustsooniga, mille rekultiveerimiseks pole ettevõtetel kohustust,» rääkis ta.

«Lähtuvalt Tallinna linna ja Saku valla üldplaneeringutest on piirkonnale antud puhke- ja rekreatsiooni sihtotstarbeline juhtfunktsioon. Piirkonna väljaarendamine liidaks linna ja valla maad ja nende kasutatavuse tervikuks. Praegu oleks see ala justkui inimeste teadvusest välja lõigatud ja puudub igasugune normaalne side piirkonnaga.»

Tammeleht möönab, et tema pakutud lahendus on Viljandi maantee äärsele alale elamukruntide planeerimisel vastuolus Tallinna üldplaneeringuga. «Kuna uus Nõmme linnaosa üldplaneering on veel kehtestamata, oleks mõistlik veel kord üle vaadata kõnealuste alade sihtotstarbed ja teha vastavad muudatused. Seda enam, et uus üldplaneering sisuliselt liivikut ja ümbritsevat ala ei käsitle.»

Suurim magnet - puhta liiva ja sooja veega plaaž

Samuti tõstatab Erkki Tammeleht riigi kontrolli ja puuduliku järelevalve küsimuse, mistõttu soovib ka keskkonnaamet kaevanduslubade andmise peatada, kuni sünnib riiklik arengukava. «Nimelt ei suuna riik praegu ehitusmaavarade karjääride rajamist mitte kuidagi, mis loob võimaluse rajada karjääre väga tihedalt üksteise kõrvale. Tulenevalt asjaolust, et ka keskkonnaamet on jõudnud järeldusele, et seadusi tuleks muuta ja vaadata üle kehtivad kaevandamise load, ongi õige hetk selle projekti raames juhtida tähelepanu ka lähtuvalt maardlate maastikuarhitektuuri ja hilisema keskkonda sobilikkuse seisukohast.»

Tammelehe pakutud lahenduses võiks tulevikus piki Viljandi maanteed alates Karuse tänavast ette näha väikeelamuala, kus on kuni kolmekorruselised paaris- ja ridamajad. Ala aastaringselt intensiivsemas kasutuses olev nn süda on planeeritud otse peagi avatava Raudalu Konsumi vastu. Kogu rekreatiivala on planeeritud keskusealast järvega eraldatud poolsaarele, kuhu pääseb lisaks autosillale ka mööda romantilist puidust lainja reljeefiga jalakäijatesilda.

«Ilmselt kogu kõnealuse ala suurimaks magnetiks saaks puhta liiva, laugja põhja ja sooja veega plaaž. Rannaala oleks tsoneeritud nii aktiivseks kasutuseks (välibasseinid, hüppetorn, mänguväljakud, palliplatsid), väikelaste alaks kui päevitajatele mõeldud vaiksemaks osaks. Merevesi on meil ju kaua külm, kuid Männiku karjäärides soojeneb see juba mais, kui esimesed korralikud päikselised ilmad käes.» Lisaks erinevad piknikukohad, loodusrajad, RMK-tüüpi metsamajad, looduslik vabaõhu suveteater, rohkesti paadisildu jne.

«Selle projekti üheks kandvamaks ideeks on panna meid kaasa mõtisklema maavarade kaevandamise käigus loodavate tehiskeskkondade arendamisel mitte suurendama maapinna rikkumisega tekitatavat kahju, vaid pöörata see enda kasuks ning kohe planeerimise ja lubade välja andmise käigus koostada visioonid ala hilisema võimaliku kasutuse kohta. Kindlasti toob see endaga kaasa suuremad kulutused ja väiksema kasumi keerukama ja mitte täies võimalikus mahus kaevandatava maavara näol. Kuid kui arvestada, et pind meie jalge all kuulub ju tegelikult kõigele elavale meie ümber, siis ainult majandusliku huvi esiletõstmine ei tohiks saada siinkohal prioriteediks. Enne otsuste langetamist tuleks vähemalt kaaluda võimalikke alternatiive,» rääkis Tammeleht.

Esialgu kavas ajutine supluskoht

Juuli alguses saatsid MTÜ Koduloohuviliste Koda, Nõmme Ettevõtjate Mõttekoda ning Nõmme linnaosa valitsus ühise taotluse keskkonnaministrile, et ministeerium vaataks üle Männiku järve ja Väikejärve otstes toimuva liiva kaevandamise ning toetaks Nõmme elanike huvist ja vajadustest lähtuvalt sinna ranna- ja puhkeala loomist.

Nõmme linnaosa vanem Erki Korp kohtus eelmise kuu lõpus juba ka keskkonnaministeeriumi esindajatega, kes andsid lootust, et pöördumisele võib positiivset vastust oodata.

«Inimesed käivad nagunii karjäärides ujumas ning kahjuks on seal aeg-ajalt ka traagilisi õnnetusi, kui vettehüpetel on saadud ränki vigastusi. AS Silikaat, kes seal maardlaalal kaevandab, ei suuda tagada, et karjäärides ei ujutaks. Nii mõtlesime, et võiks sinna korraliku ja turvalise ujumiskoha teha, kus võiks kohal olla ka vetelpääste. Männiku järve ja Väikejärve kallas on riigimaa ja seda haldab keskkonnaministeerium, kes on väljastanud ASile Silikaat kaevandamisload. Männiku järve juures on niinimetatud passiivvaru, mida praegu ei kaevandata, ja seda kohta võiks puhkealana kasutada,» selgitas linnaosavanem.

Rannaala kavandatakse esialgu raudtee-poolse Männiku järve otsa. «Kapitaalseid rajatisi me sinna ei plaaniks. Sinna paigaldatakse riietuskabiinid, prügikastid ja turvapiirded. Kui Silikaadil peaks kunagi tekkima vajadus seal kaevandama hakata, siis viiakse kõik sealt kiiresti ära,» selgitas Korp.