Küllap me mahume metsa ära...
Metsanduse ja põllumajandusega on meie ühiskonnas asjad suhteliselt selged, aga jahindusega on segadust palju. Probleemid algavad sellest, et paljuski taandatakse jahindus jahile ehk jahipidamisele. Jahipidamine on aga pelgalt üks tegevus teiste seas. Nii nagu puu saagimine ei ole metsandus, ei ole ka uluki küttimine jahindus.
Tugineb kolmele sambale
Jahindus on nagu metsandus ja põllumajanduski terve valdkond, mis baseerub kolmel põhisambal: bioloogilisel, majanduslikul ja sotsiaalsel. See on nagu kolmejalgne taburet – kui ühe jala alt ära võtame, kukub ta ümber. Kui jahinduses ühe sambaga vähem arvestame, on arusaamatused käes.
Tänapäeva jahinduses tähtsustame sageli üle majanduslikku külge. Vahel arvame ka, et teadust pole segama vaja ja suudame ise otsustada, mis loodusele ja ulukitele hea on. Kõige vähem tegeleme jahinduse sotsiaalse osaga. Siia kuuluvad aga inimesed: meie isad, vanaisad, kolleegid, naabrimehed ja üha rohkem ka naabrinaised. Jahi populaarsus naiste hulgas kasvab jõudsasti – uutest tulijatest on neid umbes 10%.
Enamik jahimehi ja -naisi on ühinenud Eesti Jahimeeste Seltsi. Eesti 15 000 jahimehest kuulub seltsi ligi 11 000. Usume siiralt, et mahume oma metsadesse ja niitudele ära ning et keegi meist ei pea ennast eemaletõugatuna tundma. Need sõnad pärinevad ühelt meie liikmelt, riigikogulaselt Tõnu Juulilt. Natuke üle poole meist ehk umbes 6000 jahimeest on ka ise maaomanikud.
Millest me lähtume?
Nii nagu 45aastasele mittetulundusühingule kohane, on meil välja kujunenud oma põhimõtted ja väärtused, mis on üle elanud eri aegu. Jahimehed on suhteliselt konservatiivsed ning see tuleneb sellest, et oleme tihedalt seotud loodusega. Oleme seda pidanud oma tugevuseks. Kaasaegses turumajandusele orienteeritud ühiskonnas on see samas ka meie nõrkus ehk, turumajanduslikult öeldes: me pole osanud ennast müüa.
Sellepärast leidsimegi ühel oma oktoobrikuisel koosolekul, et peaksime avalikkusele rohkem selgitama, mis need meie põhimõtted ja väärtused, millest lähtume ka jahiseaduse eelnõu aruteludes, siis ikkagi on.
- Eesti õigusruumi kontekstis lähtub Eesti Jahimeeste Seltsi tegevus tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest ehk siis põhiseaduse §st 5 (Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult).
See aga hõlmab ka ulukiasurkondade ja elupaikade soodsa seisundi tagamist.
Näeme siin vastutust nii jahimeestel, maaomanikel kui ka riigil ja seetõttu olemegi väsimatult rääkinud kolmnurgast riik–jahimees–maaomanik.
Sellest põhimõttest tuleneb ka meie ulukiasurkonnakeskse käsitluse põhimõte, mille kohaselt ulukite kui loodusvara ohjamine peab lähtuma üldisest huvist ja vajadusest tagada ressursi säästlik kasutamine kogu riigis.
- Oleme seisukohal, et ulukiressurssi saab säästvalt ja jätkusuutlikult majandada piisavalt suurtel territooriumidel. Sellest tuleneb jahimeeste ettepanek, et jahipiirkonna jahimaa pindala peab Eestis jätkuvalt olema vähemalt 5000 ha. Vastavalt osapoolte kokkuleppele on see nii ka uue jahiseaduse eelnõus.
- Kolmanda sektori organisatsioonina peame väga tähtsaks liikmete ühistegevust ja selle kaudu loodust säästva ning rekreatsioonivõimalusi pakkuva jahipidamise arendamist. Siit tuleneb meie põhimõte, et jahipidamine kui üks looduskasutuse viise peab jääma kättesaadavaks võimalikult laiale Eesti elanike grupile.
- Meie põhimõte on ka kaitsta ja arendada Eestile omast, ühistegemises välja kujunenud jahikultuuri ja -traditsioone. Sedakaudu võttes on Eesti jahinduslik ühistegevus rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida, kuna see on osa meie kultuuripärandist. Jahindus on ühiskonna eri gruppe, sh eri rahvusi integreeriv valdkond. Tavatseme öelda, et saunas ja jahil on kõik võrdsed. Ka tuleviku jahikorraldus peab olema meie arvates ühiskonda liitev, mitte lõhkuv.
- Jahipidamine ei ole ammu enam ainult toidu varumine, sport või kitsa grupi ajaviide, vaid kaasaegse keskkonnakaitse meede. Kaasaegses ühiskonnas ei saa kogu vastutust keskkonnakaitse osas delegeerida väikesele grupile, vaid see peab jääma meile kõigile ehk riigile.
Jahimehe põhitõed
- Eetilisele jahimehele on omane austav suhtumine omandisse. Põhiseaduse järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Tegutseda tuleb vastavalt seadusele, aga kõige tõhusamad on kokkulepped maaomanikega. Kui omanik ei soovi omal maal jahipidamist, siis austame seda soovi.
- Kaasaegsele jahindusele on omane teaduspõhisus. Eesti jahindus saab nii praegu kui ka tulevikus tugineda ainult teaduslikele alustele ning teaduslike järelduste aluseks peavad olema õiged andmed. Meie ülesanne on aidata neid andmeid koguda.
- Eetilisus on jahimehe oluline omadus. Eesti jahimehed austavad ulukite õigust elule ja tuginevad jahipidamisel ühiskonnas väljakujunenud eetilistele tõekspidamistele.
- Eirame salaküttimist ja ebamoraalsust suhetes loodusega.
