Moraaliküsimus poliitikas

Praegused parteid on eelkõige võimu- ja klientelismimasinad: nõrga või müstifitseeritud ettekujutusega elust, ühiskonna ja inimeste probleemidest, väheste või segaste ideede, ideaalide ja programmidega, ning tunded ja kodanikukired puuduvad hoopiski.

Nii ütles 1981. aastal Enrico Berlinguer, Itaalia tol ajal teise suurima partei liider oma kuulsas intervjuus Eugenio Scalfarile. See jäi pikaks ajaks üheks kõige autoriteetsemaks ja karmimaks parteide korruptiivsust paljastavaks väljaütlemiseks. Need sõnad tunduvad aga kahetsusväärsel kombel kirjeldavat ka Eesti praegust reaalsust, mida Aare Pilv nimetas “kurdiks ajastuks” ning Rein Raud “moraalsete värdjate valitsemiseks”.

Keskne probleem

Moraaliküsimus, täpselt nii nagu ka tolles kaheksakümnendate Itaalias, seisneb ka Eestis institutsioonide ja kodanikuühiskonna üksteisest kaugenemises. Seda ilmestavad peaminister, kes leiab, et kodanikud on seemneid söönud, kui nad temast erineval arvamusel on, ja kaitseminister, kes leiab, et rahvale võib võimu huvides valetada, ning põllumajandusameti ametnik, kes süüdistab teadlasi valetamises, kui nende uurimustöö ei lange kokku ametniku (ja võib-olla pestitsiide tootva firma) sooviga põllumajandusmürkide kasutamise osas, ja võimuerakonna arendusjuht, kes registreerib fiktiivseid meeleavaldusi, peletamaks proteste nende peakontori eest.

Või, teiselt poolt vaadates, üks Võrumaa mees, kes mulle kevadel ütles: “Nüüd tuleb avalikult ikka sellest individualismist rääkida, aga noh, ega niimoodi siis midagi tehtud saa, me päriselt ikka aitame üksteist.”

Ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik, ehkki partokraatia ja elektoralism võib püsida. Moraaliküsimus, võimulolijate soov kasutada riiki ja tema institutsioone mitte elanike huvides, vaid mingi enda valitud grupi huvides, huvi tundmata mõiste “üldine hüve” tähenduse kohta, on Eesti praeguse poliitika keskne probleem. Selle lahendamiseks, arvan, tuleb ka siin kasutada äraspidist süütuse printsiipi.

Kui juriidikas peab inimest käsitlema süütuna, kuni tema süüdiolek pole tõestatud, siis poliitikas tuleb inimest käsitleda niikaua süüdiolevana, kui ta pole oma süütust tõestanud.

Karistada või kiita

Institutsionaalne partei- ja valimissüsteem tuleks seada vastama sellele printsiibile, garanteerides kodaniku pideva kontrollivõimaluse poliitiku iga sammu osas, aidates tal lahendada moraaliküsimust.

Kuni poliitik ei ole näidanud üles soovi rääkida tõtt selle kohta, kuidas saab raha “ämma kappi”; kuni poliitik ei arutle avalikult plaanitavate seadusemuudatuste sisu ega õigusta seda kodanikuarengu edendamisega; kuni kodanikuaktiivsus peab toimuma “institutsioonide kiuste”, seni on poliitik süüdi.

Karistuseks, muidugi poliitikale kohaselt, usalduse kadu, väljanaermine, mitte tagasi valitud saamine.

Tasuks aga, mittesüüdiolevatele, neile, kes ei ole lasknud ennast partokraatia keermeisse haarata, laiapõhjaline konsensus ja koostöö keeruliste strateegiliste plaanide elluviimisel: riik, kus homme on parem, kui oli eile.