Eelmise aastaga võrreldes on kogus vähenenud ning seda just ahvena ja koha arvelt.

Kokku saavad Eesti kalurid piirijärvedest järgmisel aastal püüda ahvenat 1000, koha 650, latikat 650, haugi 155, särge 280 ja rääbist 15 tonni.

Tinti ja siiga järvedes vähe

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv ütles, et püügivõimaluste otsustamisel võeti aluseks mõlema riigi kalateadlaste soovitused.

“Teadlased hindasid järvede ahvena-, latika-, haugi- ja särjevaru heaks, ent koha-, tindi- ja siiavarude kaitsmiseks tuleb püüki piirata,” selgitas ta.

Kohavaru seisund on Talijärve sõnul paari varasema aastaga võrreldes tagasihoidlikum. “Kahjuks on ammendumas 2005. aasta arvukas põlvkond, 2009. aasta kohapõlvkond on küll samuti arvukas, ent kalad on püügiks veel alamõõdulised,” hindab ta.

Koha noorema põlvkonna kaitsmiseks keelati järgmise aasta esimesel poolaastal järvedel püük põhjanooda ehk mutnikuga. Põhjus: selle peenesilmalise püügivahendi kasutamisel jäävad sinna paratamatult ka alamõõdulised kohad. Tindi- ja siiavarud on aga väga napid. Selle põhjuseks on röövkalade suur arvukus järvedes, samuti ebasoodsad ilmastikuolud, mis ei soodusta nende kudemise õnnestumist.

Rääbisevarud on viimasel paaril aastal olnud stabiilselt madalas seisus ning järgmisel aastal lubatakse rääbisepüüki vaid 1.−31. juulini.

Lõuna-Eesti kalastajate klubi korraldatud uuringust selgus, et Emajõel on harrastajate kurvastuseks kõige kehvema saagikusega ahven, kõige enam aga püütakse latikat, haugi ja särge. Uuringu tarbeks kalamehi küsitledes selgus, et ka Eesti kalavetel liigub inimesi, kellele saagist olulisem on protsess – nii lasksid kaks Läti kalameest Peipsil pärast kaalumist vette tagasi 30 kg jagu püütud kalu ning võtsid koju kaasa vaid suurimad püütud latikad.

Oktoobri lõpus olid valitsuse istungil arutlusel kutseliste kalurite püügivõimalused Eesti rannikumerel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning teistel siseveekogudel.

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse sõnul üldine püük järgmisel aastal siseveekogudes ja rannikumerel ei suurene. Kalade kaitseks plaanitakse ajutisi püügipiiranguid nii Väinamerel, Liivi lahel kui ka Peipsi järvel.

Püügivahendite piirarvud on jäetud samaks, erandina vähendatakse rannikumerest angerjate püügiks lubatavate rivimõrdade arvu, mis väheneb taas 15% võrra. Selle põhjuseks on Läänemere angerjavaru kahanemine.

Üle mitme aasta on aga võimalik merest püüda varasemast rohkem räime ja kilu. Selles osas jõuti kokkuleppele oktoobri keskel Luksemburgis toimunud 2013. aasta Läänemere kalapüügivõimaluste läbirääkimistel.

Pentus-Rosimannuse sõnul õnnestus läbirääkimistel saavutada maksimaalne võimalik tulemus.

Varem aina kärbiti

Eesti kilupüük suureneb 2013. aastal 11% ehk 28 634 tonnini. Läänemere avaosas võib räime püüda aga 10 131 tonni, mis on 15% rohkem kui tänavu. Liivi lahe räimepüük jääb selle aasta tasemele ehk 14 120 tonnile.

Tegu on alates 2010. aastast esimese korraga, kui Eesti jaoks olulisi kalapüügivõimalusi suurendatakse, varasematel aastatel on mahte vaid kärbitud.

Tursa- ja lõhevarude säilitamiseks ning arvukuse kaitseks oli ettepanek järgmisel aastal nende püüki Läänemerel vähendada. Eesti kalurid saavad järgmisel aastal püüda turska 1572 tonni.

Eesti Konjunktuuriinstituudi 2011. a uuring “Kala ja kalatoodete turg Eestis” toob välja, et Eestisse jääb püütud kalast kümnendik.

Kala ja kalast valmistatud toodete eksport on iga aastaga kasvanud ning 2010. aastal ulatus see rekordilise 131 000 tonnini, müük siseturul aga püsis madalseisus ka 2011. aasta algul.



ÜKS KÜSIMUS

Millal Peipsist jälle tinti saab?

Väino Vaino
Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadur

Kalandus on ala, kus suuri muutusi päevapealt ei sünni, kui ei juhtu just midagi katastroofilist. Seega on järgmise aasta pilt kalanduses üsna samasugune nagu tänavu.

Peipsist on saanud koha ja latika järv ning see pole enam siia, tindi ja rääbise järv.

Rääbist veel natuke on, kuid tindi ja siiaga on lood kehvemad. Tindi söövad ära röövkalad ning ka keskkonnatingimused pole talle head.

Järve seisund ja viimaste aastate ilmastik on selline, et siial pole midagi head loota.

Ahvenat püüti tänavu välja 1000 tonni, mis näitab, et enne oli kvoodis natuke õhku sees.

Rääbisevaru on mõnevõrra taastunud, kuid kaheksakümnendate lõpuga ei anna praegust olukorda võrrelda − toona püüti rääbist üle 3000 tonni aastas. Praegune püütav kogus on pigem Peipsi kalandusele väike kirss tordil.

Angerjat on Peipsis seetõttu, et seda Võrtsjärvest sisse lastakse, muidu pole midagi püüda.

Eesti kalurid ikka pahandavad, et kui neil on Peipsil kvoot täis, siis Vene poolel käib püük edasi. Meil on aga kehtestatud riiklik kvoot, Vene poolel jagatakse kvoot kalurite vahel ning püütakse, kuni see täis saab.

Kuna nende varustus pole nii hea kui Eesti kaluritel, siis lähebki kauem.