Tagasi tulevikku
Rahumeelsetes, aga elevates sabades nägi kõikvõimalikke inimesi – kirjaoskajaid ja mitte, rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi, noori ja vanu –, kõik meelekindlad ja uhked omaenda maa üle. Kohtasin ka naist, kellel eelmisel päeval oli olnud nurisünnitus, kuid ta oli vapralt valimistepäeva hommikul kohal, otsustamas tuleviku üle.
Kauged ja erilised valimised
2012. aasta novembri valimised Sierra Leones olid väga erilised. Mis siis et pärast verist kodusõda tuldi urnide juurde juba kolmandat korda. Mis siis et kahel peamisel võistleval parteil programmid suurt omavahel ei erinenudki. Iga lapski teadis, et järgmise viie aasta märksõna saab olla ainult areng. Iga laps teadis ka seda, et areng tähendab väga kindlaid asju: rahu, maan-teed, kooliharidust ja arstiabi, kogu riigi elektrifitseerimisest kõnelemata.
Eriliseks tegi need valimised üks palju sügavam ühiskondlik asjaolu. Need valimised olid esimesed, mille sujumise eest vastutasid ainult Sierra Leone inimesed ise. Valimised, millega kinnitati soovi üheskoos rahus elada, lubati edaspidi probleeme lahendada sõna ja mitte sõjaga, valimiskasti juures ja mitte matšeetedega, vaatamata erisustele religioonis, etnilises päritolus, soos või vanuses. Need valimised märkisid ühe rahvuse sündi.
Ent ses südantliigutavas üksmeelses (kus opositsiooni presidendikandidaat sai märkimisväärsed 37% häältest ja tema pooldajad nutsid kaotusekibedusest) peitub ka oht sündinud rahva edasisel teel.
Kuigi nendel valimistel “rahumeelne kooseksisteerimine” varjutas kõik teised mured, oleks äärmiselt lühinägelik arvata, et neid teisi muresid ei eksisteeriks. Vastupidi: suuri ja keerukaid küsimusi, nii majanduslikke kui inimõiguslikke, kus lahendusi napib ja arvamused on erinevad, leidub tollel kuumal teemandimaal küllaga.
Kõigele pole ühest vastust
Erakordset ajaloolist momenti ei saa võtta poliitika malliks. Alusvalikute tegemise üksmeel on kordumatu seisund. Selle otsimine hilisemas poliitikas hävitab avaliku arutelu, lahenduste pakkumise võimalused.
Kui positiivne enesemääratlus on valitud, siis selle hilisem kilbiletõstmine toob kaasa välistamise, industriaalpoliitika asemel hakatakse kõnelema identiteedipoliitikast, demoniseeritakse mõningaid ühiskonnagruppe ja lõpuks raiutakse kaotajate käed maha (nagu Sierra Leone viimases kodusõjas tehti).
Ma loodan, et selle väikese Aafrika riigi poliitikud teadvustavad seda kari ja 2017. aastal näeb kampaanias tuliseid poliitilisi debatte inimõiguste tagamise, majanduse ja tulevikuvalikute üle.
Vahepeal võiksid aga Eesti poliitikud endale meelde tuletada, et ka meie ei saa võtta ühte erakordset hetke oma minevikust kogu edasise poliitika malliks. Eestis on palju keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme, millele ei ole üheseid ning lihtsaid vastuseid. Ka meie saame nendega tegelda ainult avaliku arutelu kaudu, kõikvõimalikke vastuolulisi lahendusi kaaludes, võttes poliitika aluseks küsimuse “mida teha siis, kui meil puuduvad ühised kriteeriumid lahenduse leidmiseks”.
