Isa, poeg ja papagoi
Keskkooli ajal hakkas Mait Möldrit huvitama psühholoogia. 1990. aastate keskel liikus palju esoteerilist kirjandust – ufodest, maagilistest võimetest ja muust taolisest. “Hakkasin uurima ka budismi,” tõdeb ta.
Poisi peres polnud ühtki ideoloogiat, mille kohta võinuks öelda, et seda harrastati.
Mait ei teadnud sedagi, mida leer tähendab. Aga just leerikursus jättis ta kiriku juurde. “Räpina tollane õpetaja Heino Nurk hoiatas: kui annad kirikule sõrme, võtab terve käe,” lausub Mölder. “Leidsingi, et kõige paremini on inimeste elus toiminud kristlus.”
Sisserännanud kodanik
Usuteadust läks ta õppima kohe pärast keskkooli, Tartu Teoloogia Akadeemiasse. Lõpetas aga Tallinna Usuteaduste Instituudi.
Praktikal oli Veriora vallast pärit mees algul Mehikoorma, siis Räpina koguduses, mille liige ta tänini on.
“Lasva valla Pindi koguduses tunnistati mind diakoniks, seal said läbi mu õpingud ja mind pühitseti õpetajaks.”
Konsistooriumi palvel lähetati vastne õpetaja Rõugesse. Pindi rahvaga suhtleb ta aga siiani. “Käin Lasva rahvamaja meeskooris laulmas. See oli mu esimene kogudus ning kõik vaimulikud teavad, et see side jääb alatiseks.”
Mis puutub suhetesse Rõuge rahvaga, nimetab Mölder end sisserännanud kodanikuks. “Kui mul midagi vaja on, tean täpselt, kelle poole pöörduda,” lausub ta. “Nii et ses mõttes olen juba igati kohalik. Säärase kogukonna elukorraldus on minu jaoks kodune. Rääkimata inimeste mõttemaailmast. Ning aina kodusemalt ma siin end tunnen.”
Milline on Rõuge kandi inimene? “Kes tunneb suurt uhkust, et ta on Rõuge inimene. Ma olen Rõugest – see kõlab uhkelt!”
Pealinnas käimine on õpetajale alati kultuurišokk. “Kui meeletu on tempo!” kõneleb ta. “Inimesed ei näe kaugemale kui enda nina ette. Kuno Pajula rääkis ikka, et kui Võrumaal mõõdetakse aega päevades – seda teen ma homme, seda ülehomme –, siis tallinlase tegevuskava käib kella järgi. Mis tunnil, mis minutil ma midagi teen. Elurütm on hoopis teine.”
Mahajäetus turistidele!
Rõuge koguduses on 700 liiget. Tavalisel pühapäeval käib kirikus 15−20 inimest.
Koguduse juurde kuuluvad ka kaks endist vennastekoguduste palvelat. Ruusmäel käib õpetaja teenistust pidamas kaks korda kuus, Jaanimäel korra kvartalis. Hooldajaõpetajaks on Mölder veel ka Roosa koguduses.
Rõuge kogudus pole liikmete ealt väga vana.
“Noori on päris palju. Kogudus on saanud üsna populaarseks laulatuste läbiviimise paigana,” lausub Mölder.
Kui Võrumaal keskmiselt on kogudustes paar-kolm laulatust aastas, siis siin oli sel aastal üheksa. Ka mitmed noored, kes välismaale läinud, soovivad end laulatada lasta kodus, Rõuges. Samuti tullakse siia lapsi ristima.
“Üks siinne tüdruk tuli ristima enda ja Californias elava mehhiklase last. Siia sõitis ka kogu mehhiklase suguvõsa. Eriti panid neid imestama sisselangenud katustega majad. Nad pidasid neid turistidele mõeldud atraktsioonideks. Nad ei suutnud uskuda, et kusagil leidub maad, mida keegi ei taha. Maal on ju meeletu hind. Kuidas suudavad inimesed lahkuda ja kõik sinnapaika jätta!”
Muidugi hoiatas õpetaja, et kirikus on väga külm. “Ristima hakates vajutasin jää sõrmenukkidega puruks. Sealt siis nõrutasin vett nii palju, kui sain.”
Kui paljusid rõugelasi on õpetaja jõudnud kolmeaastase ametisoleku jooksul tundma õppida? On ka minekumõtteid?
“Minekumõtteid pole. Aga ka Pindi kogudusele lubasin, et ei lähe. Viis aastat hiljem olin läinud! Sealne kogudus süüdistab mind siiani!”
Kui tihti pöörduvad kohalikud oma hingehädas õpetaja poole?
“Eestlane on võimeline oma hädasid endas kandma väga kaua, on vaikselt kurb, vaikselt haige ja lõpuks sureb vaikselt, kellelegi kurtmata. See on asi, mis mulle muret valmistab. Väga paljud meist elavad ellujäämise piiri peal. Paljud on end laenudega hirmsasti sisse mässinud.” Möldril on hea meel, et ta on suutnud mõnda inimest aidata. Seda koostöös teiste ametitega ja läbi oma kontaktide.
Kiriku kadumist ei karda
Kas Rõuge hingekarjane ei karda kiriku kadumist Eestimaalt? “Absoluutselt mitte! Kiriku ajaloost on teada palju tõuse ja langusi.”
Praegu asub Eesti kirik Möldri hinnangul olukorras, kus ta peab end ümber hindama. Küsima endalt, kas ta räägib inimestega ühist keelt. “Ses mõttes on aeg kirikule äärmiselt aheldav. Nimetaksin seda ka paastu- või meeleparandamisajaks.”
Aga selles, et inimesed vaimulikku sõnumit vajavad, pole mingit kahtlust. “Vaadake vaid, kui suur on raamatupoodides esoteerilise kirjanduse riiul. Ja kui populaarsed on igasugu horoskoobiraamatud. Vaimsete asjade vastu on huvi väga suur.”
Kui kaugele võib kirik aga muutumistes minna? “Päris kaugele. Unustamata, et kiriku eesmärk on ikkagi kuulutada jumalasõna,” lausub Mölder. “Inimene, kes kirikus karated harrastab, ei tunne vajadust sakramendi järele. Ses mõttes peab kirik jääma selle juurde, mis tal on. Meeleparandusasutusest meelelahutusasutuseks kirik muutuda ei saa.”
Poeg ja papagoi
Jutuajamise ajal lendab Mait Möldri õla peale tema lahutamatu korterikaaslane, papagoitüdruk Illi. “Kord päevas pean ma talle tõsist tähelepanu pöörama. Ilma ta kuidagi ei saa. Tema lemmikroad on pannkoogid ja juust. Toodud on ta Kaunasest, aga tema sünnikodu on Tšehhimaal.”
Kui Mölder tahab tuba tuulutada, peab võrgud akende ette panema. Mine tea, kui ta välja lendab, kas tulebki enam tagasi!
Õpetaja maja kolmas elanik on Mait Möldri kaheteistaastane poeg, keda isa üksi kasvatab.
Poeg võiks isa sõnul käima seda rada, mis temal käimata jäi. “Näeksin teda meeleldi mõnel reaalainel põhineval erialal. Elus on palju lihtsamaid elukutseid kui vaimuliku oma. Ja hulga tulusamaid muidugi. Aga loomulikult läheb poeg seda teed, mida ta ise käia soovib. Praegu ilmutab küll rohkem loovinimese andeid.”
Aga kas Mait Mölder on ka mõnikord kahetsenud, et kirikuõpetajaks hakkas?
“Koolis olid mu lemmikaineteks matemaatika, füüsika ja keemia,” vastab ta. “Ka mu isa lootis, et minust mõne säärase ameti inimene saab. Eks vanematele oli mu valik suur ja mitte just meeldiv üllatus. Aga nad said šokist üle. Loomulikult pole ma oma ametit kahetsenud. Ükski amet ei anna sääraseid kogemusi.”
Ka Maidu õde on õppinud ajalugu ning teoloogiat, võtnud suuna aga õpetajaameti peale.
Hardus külmas kirikus
Jõulujutluse ettevalmistamiseks kulub Möldril vähemalt nädal. Loeb uudiseid ja ajalehti, et kõnelda Jumalast ka nende sündmuste taustal, milles inimesed iga päev elavad.
PÜHAKODA
Rõuge kirik
- Esimene puust kirik oli Rõuges u 1550. Praegune kirikuhoone ehitati 1730.
- Eripära: kantsel on altarile vaadates paremal pool.
- Praegune altar tehti 1924. Altarimaal “Jeesus ristil” valmis 1880. aastatel, autoriks baltisaksa kunstnik Rudolf von zur Mühlen.
- Tuntumaid külalisi: “Kalevala” autor Elias Lönnrot aastal 1844.
- Koguduses on olnud 1626. aastast alates 28 õpetajat.
Tunnista endale, kes sa oled!
Mul on üks asi hinge peal, mille tahaksin välja ütelda. Mind kurvastab, kuidas praegu on inimestel ja ka meedial hea närida valitsust. Kristus ütleb aga: vaiki, pindu sa oma venna silmas näed, aga palki enda silmas mitte.
Kui kellelgi tuleb tahtmine kedagi süüdistada, siis tehakse seda mitte selleks, et süüdlane üles leida, vaid et ennast paremini tunda. Praegu otsitakse Eestis süüdlast enda elu vajakajäämistes. Keegi teine peab süüdi olema, et mina end halvasti tunnen.
Selline üleskutse on mul küll: me suudame näha inimest enda kõrval ilusana siis, kui ma suudan iseendale tunnistada, kes ma olen ning näha enda juures nii halbu kui ka ilusaid asju.
Muuseas ka seda, et valitsus ei koosne röövlitest ja priileivasööjatest, vaid neist, kes seisavad ja pingutavad ikka ennekõike rahva eest.
Patuoina otsimine viitab sellele, et inimene püüab oma elu vaevades näha süüdlasena ikka kedagi teist. Pole mõtet raisata jõudu süüdistamise peale, et teine pool peaks seda raiskama enda kaitsmisele. Parem on ikkagi keskenduda millelegi edasiviivale.
Mait Mölder
Rõuge õpetaja
