Euroopa riigid turgutavad toetustega paljusid põllumajandussektoreid. Eesti riigi valik lõppevaks rahastusperioodiks oli laias laastus selline, et loomatoetust saavad lambad ja veised ning ohustatud tõuna keskkonnatoetust eesti maakari ja kolm kohalikku hobusetõugu, investeeringutoetusi ja maaelu mitmekesistamise toetusi ka mõned teised loomaliigid ning ainult ühtne pindalatoetus laieneb kogu põllumajandussektorile.

Uue toetusperioodi eel on oma huvide eest kõige kõvemini seisnud aednikud, seakasvatajad, hobusekasvatajad, kitsekasvatajad ja mesinikud. Igal sektoril on oma kitsaskohad ja arusaam võrdsest kohtlemisest.

Kitsekasvatus

“Suurim mure on see, et siiani on kitsekasvatust toetatud väga vähe võrreldes lamba- ning veisekasvatusega,” räägib Eesti Kitsekasvatajate Liidu juhatuse liige Martin Repinski.

See on tema sõnul põhjustanud kitsede arvu vähenemise. Paljud kitsekasvatajad isegi ei registreeri oma loomi. Seetõttu ei tea keegi, palju neid täpselt Eestis on.

Meil on Repinski sõnul väga vähe puhtatõulisi kitsi ning tõuaretust pole kuni viimase ajani üldse toimunud.

Nagu ütleb Repinski, on kitsekasvatajate olulisim ettepanek kehtestada otsetoetus kitsedele. See peab olema märksa suurem, kui seni on makstud lammastele. Esiteks sellepärast, et kitsed pole aastaid selliseid toetusi saanud. Ning teiseks seetõttu, et piimatootmine on palju kulukam kui lihatootmine.

Kitsede pidamine on samuti palju kallim, sest ronimishimulistele kitsedele peab karjatamiseks rajama võrkaia või kalli ja keeruka süsteemiga elektrikarjusega turvatud aia.

“Võiks teha eraldi toetused liha- ja piimalammastele ning liha- ja piimakitsedele, kokku siis neli toetuse liiki,” pakub Repinski.

Ta lisab, et praegune olukord on kurb ja ebavõrdne. Selle tõttu on näiteks väga raske leida Eestis kvaliteetset kitsepiima ning kitsepiimatooteid.

Eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Näiteks Lätis on Repinski teada olemas otsetoetus kitsedele. 2011. aastal oli see lüpsikitse kohta 42, sokkudele 50 ning kitsetalledele 20 latti.

Seakasvatus

“Meile arusaam, et seakasvatust toetatakse läbi hektaritoetuste, ei sobi,” räägib seakasvataja ning OÜ Markilo juhataja Urmas Laht. “Eestis kasvatatavatest sigadest umbes 60 protsenti elab farmides, mille omanikul ei ole põldu ja nad ei kasvata ka vilja.”

Ta lisab, et umbes 30 protsendil seakasvatajatest jätkub oma teravilja 7−8 kuuks. “Eesti on kogu maailmas üks väheseid riike, kes oma sealihatootmist ei toeta ning on seni orienteeritud rohkem sisseostule ja vahendusele,” kritiseerib Laht. Euroopa riigid on tema teada välja mõelnud erinevaid toetusskeeme. Näiteks emisetoetus, mis oli ka Eestis ühel aastal jõudluskontrolli vahendusel olemas. Või siis täiendav hektaritoetus seafarmidele, kellel on põllumaa.

“Suurimaks kitsaskohaks pean suurt investeeringuvajadust. Söödateravilja kõrge hind ja sealiha hinna järsk langus ekspordipiirangute tõttu ei luba piisavalt investeerida,” valgustab Laht seakasvatajate rasket elu.

Sellepärast soovivad seakasvatajad investeeringutoetuste suurendamist ja loomühikute arvu samaks jätmist või suurendamist. Ministeerium on nimelt teinud ettepaneku vähendada toetatavate loomühikute arvu 500-lt 350ni.

Laht, kes on ka sigade tõuaretuse eestseisja, lisab, et Eestis peaks olema oma seaaretusfarm. Sealiha kvaliteedi paremaks jälgimiseks tuleks jõudluskontrolli all olevad sead tuua aretusühistu registrisse.

“Puhtatõulised sead kasvavad aeglasemalt kui ristandtõud ja tarbivad rohkem sööta. Kui oleks üleriigiline aretusfarm, toimuks aretustöö riigi toetuste abil selles ning farmer saaks keskenduda vaid efektiivsele lihatootmisele,” selgitab Laht. “Rajada tuleks ka ühine tapamaja, nii nagu see on enamikus ELi riikides.”

Hobusekasvatus

“Peamine kitsaskoht on nägemus, et hobusekasvatus on omaette kitsas sektor,” räägib Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi tegevjuht Raigo Kollom. Tema sõnul on vaja kogu hobumajanduse terviklikku arengut.

“Nii meil kui muu maailma hobumajanduses on probleemiks varssade ületootmine, tarbijate vähesus ja hobuste nõrk ettevalmistus,” toob Kollom välja. Ratsutamishuvi ja -võimaluste kasv peaks tema arvates olema palju kiirem hobuste arvu kasvust.

Selleks on parim abinõu jõudluskontrolli ehk hobuste ülevaatuste ja võistlemise toetuse suurendamine, mis tagab hobuste parema ettevalmistuse.

Kõige suurem abi oleks Kollomi sõnul maneežide, piirdeaedade, sõnnikuhoidlate jms investeeringutoetuseks kõlblikeks lugemine võrdselt põllumajandusliku tootmise hoonetega. Praegu nad seda ei ole.

“Teiseks taotleme hobustele võrdseid õigusi veistega karjamaa kasutajana. Praegu peetakse hobuseid mahepõllumajanduse toetuse taotlemisel viis korda väiksemateks rohusööjateks kui veiseid,” viitab Kollom kummalisele suhtumisele.

Samas on hobusekasvatajad ka realistid ja näiteks loomatoetuse laienemist hobustele nad ei nõua. “Kuni hobune ei ole oluline toiduallikas, ei ole otsetoetusi mõtet tahta. ELi põllumajanduspoliitika loodi ju selleks, et toidu hinda madalamal hoida,” märgib Kollom.

Ta möönab, et hobusekasvatust riigieelarvest otseselt toetada ei luba ELi seadusandlus.

“Kuid arvamus, et hobumajandus on ainult põllumajandus, on kitsarinnaline. Paljudes arenenud riikides kulutatakse hobumajanduse toetamiseks ka päris palju teiste eluvaldkondade raha. Näiteks Rootsis maksab riik 50 protsendi ulatuses kinni iga lapse ratsutamistunnid,” viitab Kollom ülemerenaabrile.

Just sedaviisi kaudselt toetatakse teistes riikides hobumajandusega seotud teadustegevust (Rootsi), infotehnoloogilisi arendusi (Prantsusmaa, Belgia), noorhobuste ettevalmistamist (Prantsusmaa, Saksamaa), kultuuripärandisse kuuluvate ratsakoolide või kasvanduste säilimist (Ungari, Tšehhi, Sloveenia, Hispaania, Itaalia), ohustatud tõugude genofondi säilitamist (Poola).

Mesindus

Oma väga konkreetsed ettepanekud uueks toetusperioodiks on teinud ka mesinikud. Kuigi uue MAKi töögruppe on 11, on mesinikud esindatud neist vaid kahes, niisiis kogu toetuste skaalas nad kaasa rääkida ei saa.

“Mesinikud saavad võrdselt teiste põllumajandustootjatega taotleda investeeringutoetust, noore ettevõtja toetust ja mahetoetusi,” valgustab praegu valitsevat olukorda OÜ Meveda omanik Jaanus Tull. Näiteks nõuandetoetus mesindusele ei laiene.

Ka praktikatoetust mesinikud ei saa. “Praktikatoetus peaks laienema ka Olustvere ametikooli mesinduse erialal õppijatele,” toob Tull välja. Praktika osa õppest moodustab 800 tundi, mis on umbes 50% õppemahust. Kogemuseta praktikandid on mesilates pigem kulu kui tulu ning nende juhendamist oleks tema meelest vaja toetada.

“Oleme teinud ettepaneku, et investeeringutoetust saaksid ka mesindusega tegelevad põllumajandustootjad,” toob Tull välja veel ühe mure.

“Mesindusettevõtjatel peaks olema võimalus investeerida transpordivahendi (kaubiku) ostu, kui mesila suurus on vähemalt 100 peret, mesila on registreeritud PRIA registris ja vähemalt 50 protsenti taotleja sissetulekust tuleb mesindusest.”

Mesinduse olukorra parandamiseks ning mesilasperede arvu suurendamiseks tuleb mesinike meelest leida võimalus maksta alates 2014. aastast mesilaspere toetust, mille aluseks oleks PRIAs registreeritud mesilate ja perede arv. Seda tehakse ka Soomes.

Aiandus

“Aiandussektor on siiani saanud hektaripõhist toetust ja noortaluniku toetust üldistel alustel. Ühtegi eraldi meedet olemas pole,” valgustab aianduse olukorda Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin. “Katmik­ala-aiandus ei saa mingit toetust. Kuna aiandusettevõttel on võrreldes teraviljakasvatajaga maad vähe, on toetuse osakaal sissetulekutes marginaalne.”

Kõige suuremat puudust tunnevad aednikud investeeringutoetustest. Aiandusvaldkond vajaks tema sõnul hädasti eraldi investeeringumeedet.

“Toetame ettevõtete võrdsete võimalustega juurdepääsu investeeringumeetmetele, taotlejaid peaks hindama finantsvõimekuse ja ajaloo järgi. Toetama peab jätkusuutlikke ettevõtteid, kes riigile makse maksavad ja inimestele tööd annavad,” ütleb Strastin.

Ta möönab, et viimase kümnendi jooksul on valdkonnas alustanud uute tõsiste tootjate arv peaaegu olematu.  

Teistes Euroopa riikides toetatakse aiandust Strastini teada erineval määral ja eri skeemide kaudu. On olemas ruutmeetripõhine katmikala toetus, vähendatud on kütuseaktsiisi katmikalal, toetatakse uute viljapuuistandike rajamist jne.



PÕLLUMAJANDUSTOETUSED

Sektorite soovid

- Kitsekasvatajad – otsetoetus kitsedele.

- Seakasvatajad – emisetoetus või täiendav hektaritoetus; investeeringutoetuse suurendamine.

- Hobusekasvatajad – jõudluskontrolli toetuse suurendamine; investeeringutoetus hobumajandusega seotud rajatistele; veistega võrdne mahetoetus.

- Mesinikud − investeeringutoetuse ja praktikatoetuse
laienemine mesindusele; otsetoetus mesilasperedele.

- Aednikud – eraldi investeeringumeede katmikaladele.



KOMMENTAAR

Marko Gorban

maaelu arengu osakonna juhataja

Maaelu arengukava lähtub Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, millel on oma reeglid ja neid tuleb järgida. Tuleb ka arvestada, et maaelu arengukava vahendid on piiratud, ja selleks, et see raha kõige paremini kasutusse jõuaks, on uue perioodi maaelu arengukava koostamisse kaasatud ligi 60 organisatsiooni. Nagu ka sektorite esindajate vastustest näha, on nad kõik olnud protsessi kaasatud.

Põllumajandusministeerium on seisukohal, et arengutoetustele peab olema juurdepääs võimalikult suurel osal põllumajandussektorist. Seetõttu ei ole me uue maaelu arengukava raames kavandanud kitsaid sektori­spetsiifilisi meetmeid. Arutelude tulemusel oleme meetmetes teinud kohandusi, nt on põllumajanduse investeeringumeetmes loomühikupõhisest sihtgruppide piiritlemisest loobutud.

Oleme kavandanud meetmeid, mis aitavad kaasa ühistegevuse edendamisele ning toodangule lisandväärtuse andmisele, nt tootjarühmade loomine, kvaliteedikavades osalemine, otseturustuse ja lühikese tarneahelaga seotud tegevused. Selline lähenemine peaks aitama väiksemaid sektoreid. Plaanis on laiendada loomade heaolu meedet ka seakasvatusele loomade pidamistingimuste parandamiseks ning keskkonnatoetustes võtta arvesse aianduse spetsiifikat.

MAK 2014−2020 ettevalmistused jätkuvad ning lõplikke otsuseid veel tehtud ei ole. Arvestades, et ressursid on piiratud, tuleb paratamatult teha valikuid. Valikute tegemisel oleme lähtunud põhimõttest, et rahastatavad tegevused oleksid sellised, mis annavad sektori kui terviku seisukohast suurima arengutõuke.



Loomatoetusi saab suvel

Kui eelmisel aastal maksti loomakasvatustoetusi aasta lõpul, siis tänavu saavad põllumehed need taas kätte suvel.

Loomakasvatuse üleminekutoetuste (endised täiendavad otsetoetused) ja piimasektori eritoetuse taotluste vastuvõtt e-PRIAs algab sel laupäeval, 2. märtsil. Paberil saab taotlusi esitada PRIA büroodesse alates esmaspäevast. Toetusi hakatakse välja maksma aasta keskel.

“Loomakasvatuse üleminekutoetuste määramised tuleb teha 29. maiks ja juunis võib PRIA neid juba välja maksma hakata. Viimased maksed peavad olema tehtud 30. septembriks,” selgitab põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Karin Volmer. Väikekarjadele mõeldud piimasektori eritoetuse määramine on sarnaselt ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne üleminekutoetusega aasta lõpus.

“Kuna tänavuseks on toetuste ümbersuunamise (nn modulatsiooni) süsteem ja IT-arendused välja töötatud, on nüüd võimalik teha vajalikud mahaarvestused juba loomatoetustest. Lisaks on meil olemas kogemus eelmisest aastast toetuste vähendamise osas,” selgitab PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik, miks selle aasta olukord on mullusest parem.

Lii Sammler