Ukraina muusik Ruslan Trochynskyi on otsapidi ka eesti rahvuslane

Svjata Vatra neljas plaat "Helgem tee" kannab seda positiivset, vingumisevastast sõnumit, mida laulja Ruslan Trochynskyi oma eluski ühes hoiab: kolme lapse isa, tulevane Eesti kodanik on täis püha tuld!

Sa tulid kuulsuse tipul bändist ära, Eesti pärast ja eriti naise pärast, kas teised said pahaseks ka?

Muidugi, me ei rääkinud umbes aasta. Ma ise mõtlesin, et kui ma siia tulen, olen ikka pundis, kui kontserdid on, siis lähen ja lendan ja mängin. Aga nad otsustasid: kui sa lähed, siis lähed. Mina olin pahane, nemad olid pahased.

Sa oled uhke Ukraina rahvuslane, kas keegi on sind Eestis sellega solvanud, et öelnud, et näe, venelane?

Ikka on. Aga siis ma teen neile selgeks, et ma ei ole venelane, nagu eestlane ei ole venelane, ma olen ukrainlane! Kuigi me olime 70 aastat koos Nõukogude Liidus, ei ole me venelased. Minu jaoks on eesti keel nagu emakeel. Kui sa keeli oskad, saab paljugi teada – teistel inimestel, rahvastel, on samasugused mured, samad süsteemid, võib-olla veel hullemad poliitikud, kui meil. Ja see ei tähenda näiteks, et venelane on halb – seal on ka head inimesed! Kui me neid kogu aeg torgime, et sa oled loll ja halb, siis nad muidugi kaitsevad ennast...

Ma olen muusik, ma pean näitama inimestele, et me oleme igal pool sarnased.

Otsapidi oled sa ju eesti rahvuslane ka?

Otsapidi oled sa ju eesti rahvuslane ka?

Muidugi, mu lapsed on siin sündinud, ma juba mõtlen osaliselt eesti keeles, paljud pühad on mulle olulised. Ma ei saa öelda, et ma olen ainult ukrainlane, ma juba tahan öelda, et ma olen ka eestlane. Iga päev õpin, uurin midagi: teeme koos bändikaaslase Kulno Malvaga säärast projekti läbi Eesti Kontserdi, käime koolides ja mängime eesti ja ukraina pühadega, rahvakalendri tähtpäevadega seotud laule. "Piirideta pärimusmuusika" on selle programmi nimi. Kulno imestas, kuidas ma tean nii palju eesti rahvamuusikast, isegi asju, mida tema ei tea – aga see on mulle huvitav! Ja ta küsib, kas Eestis on tõesti nii hea elada? Ja ma vastan – jah, on!

Tegelikult, kui ma veel Ukrainas elasin ja siis hakkasin Eestis elama, meeldis mulle väga mõelda, et ma olen "maailmainimene". Seal, kus sa elad: sa pead õppima oma ajalugu, keelt, pead olema uhke selle üle! Viimased aastad, kui elasin Ukrainas, tegelesin tantraga ja erinevate süsteemidega, mis puhastavad – ma tahtsin sündida uuesti. Äkki seepärast leidsin ma Terje ja uue riigi, kus ma saan õppida kõike ...

Aga tunned sa ennast siin läbi laste osalisena?

Ma olen selles osas justnagu kokku leppinud, et ma olen ikka ukrainlane ja mind võetakse siin vastu nagu ukrainlast. Alguses ma tahtsin väga: ma tahan olla siin nagu eestlane! No ei saa! Ja see ongi parem. Muidugi, mind võetakse paremini vastu, kui ma oskan eesti keelt.

Aga rahvusprobleem ei kao, inimesed ei lase sellest lahti. Tahaks seda muuta, aga ... Isegi mu sõpradega Svjata Vatrast tekib vahel see probleem, et ähh, sina oled ikka ukrainlane! See ei ole eestlaste probleem, see on igal pool nii.

See on ju tore ka, et me erinevad oleme.

See on väga hea: olla ukrainlane. Olla eestlane. Kui sa oled venelane, siis ole uhke, hea venelane. Me peame seda maailma paremaks muutma, kuidas seda tehad, see on meie endi valik.