Elle Ahse on kirjutanud Maalehe Targu Talitale ja Maakodule oivalisi aianduslugusid. Kõige rohkem püsililledest, aga ta on andnud aias toimetamiseks muidki näpunäiteid.

Kui Elle midagi ütleb, siis on kindel, et just nii see on ega ole internetist guugeldatud – ta kirjutab ainult neist taimedest, mida on ise kasvatanud ning seega läbi ja lõhki tunneb. Tema lugude suurim väärtus ongi isiklik kogemus. Ja mis parata, kui mõni tema seisukoht vahel ei klapi aiameedia nõuandenurkades ära leierdatud õpetustega!

Elle on üks hinnatumaid aiandusteemadel kirjutajaid Eestis, kuigi hariduselt on ta hoopis jurist ja kogu elu sel alal töötanud. Innukas aednik on ka arstist abikaasa Enno. Aiahuvilisteks said nad aastakümneid tagasi, kui hakkasid maakodus aeda rajama. Nende paarihektarine dendropargiga aed Tartumaal Pangodi lähedal on aastaid olnud oma kujunduse ja põnevate taimede tõttu justkui aiarahva meka.

Viimastel andmetel kasvab seal üle 3000 nimetuse puid-põõsaid-püsikuid, sealjuures terve hulk eksoote, keda Eestis talveõrnuse pärast ei soovitata. Kirglike kollektsionääridena istutavad nad igal aastal juurde aina uusi põnevaid liike-sorte.

Aia kujundas Elle sisetunde järgi. “Mitu elukutselist aednikku ütlesid, et nii ei tehta üldse aeda,” tunnistab ta tänavu jaanuari Maakodus.

“Aga kuidas siis ei tehta, kui mina teen! Ei ole õiget ega vale aeda. Tähtis on vaid see, et inimene end oma loodu keskel hästi tunneks. Kui olla kinni reeglites ja kaanonites, siis ongi kõik aiad ühesugused.”

Elle nõrkuseks on olnud iirised ja liiliad – mõlemast on ta kirjutanud ka raamatu. Liiliaid ja päevaliiliaid oli aias kunagi kokku lausa üle 360 nimetuse!

Ta on proovinud kätt ka sordiaretajana – tema nimele on registreeritud 14 päevaliiliasorti. Praegu on ta võlutud hortensiatest, varjutaimedest ja talvehelladest puittaimedest.

Elle Ahset võib vabalt süüdistada selles, et ta on oma teadmiste, uudishimu ja mõnusa sõnaseadmise tõttu nakatanud paljusid aianduspisikuga.

KAJA KURG



Hilary Bird tõlgib regivärssi, Underit, Lutsu, Alliksaart…

Literaat Hilary Bird kirjeldab muheda huumoriga üllatavaid seoseid Eesti ja muu maailma vahel.

Kas te olete inglane, britt või eestlane?

Mu lihane ema oli eestlane ja isa leedulane. Mind lapsendasid ja kasvatasid üles uelsi ema ja inglise isa. Olen maailmakodanik.

Kuidas saite teada, et õieti võiksite eestlane olla?

Olen sündinud 1948. aastal UKs Anneliis Meikarina, kuid peagi sai minust Hilary Bird. Kui mu briti vanemad 1983 surid, hakkasin lihaseid vanemaid otsima. 1993 avastas üks genealoog mu ema ja isa rahvuse. Isa nime ma ei tea. Mu ema Alice Meikar suri 1991. Rahvusarhiivi kaudu leidsin oma eesti suguseltsi 1998.

Muist eestlasi tahab kangesti mujale, sealhulgas Inglismaale minna, teie liikusite vastuvoolu. Miks?

Ma naudin Tartu rahu ja vaikust. Pöörasel ja ülerahvastatud Inglismaal olin ma stressis. Ma ei tundnud mõnu oma tööst, ehkki mul oli seal häid sõpru – ja need pakuvad rõõmu igal pool!

Mõned noored eestlased ei hellita enam lootust, et nende elujärg siin paraneks. See on poliitikateema. Teised usuvad, et “Läänes” on lihtsalt palju põnevam. See on erateema.

“Kõik, mis särab, pole kuld,” ütleb ka Shakespeare. Ent vanainimesi mina noorest peast küll ei kuulanud, nii et miks peaksid nüüdsedki noored?

Kes on see Maalehe lugeja, kellele te oma sarja “Elame, näeme” kirjutate?

Kirjutan lugejale, kes peab lugu õnnelikust juhusest komistada millegi huvitava või kasuliku otsa, mida ise parajasti ei
otsigi.

Maalehes ilmus tänavu emadepäevaks teie tõlgitud “Emasüda”. Mida te veel olete tõlkinud?

Olen tõlkinud enam kui 75 kirjanikku.

Näiteks?

Regivärss, Kristjan Jaak, Kreutzwald, Suits, Tuglas, Under, Luts, Alver, Alliksaar …

Kust on pärit teie hämmastavalt põhjalikud teadmised Eesti kohta?

Rahamured mind ei vaeva ja mul on aega uurimistööks. Lugemisoskus on mul hea ja tuhnin nagu mutt Eesti kohta igasugu infot välja ka ingliskeelsetest allikatest, mis meie koloniaalvõime käsitlevad.

Kuidas edeneb eesti kirjanduse ingliskeelne antoloogia?

Algul pelgasin seda plaani – eesti kriitikud võivad olla tuldpurskavad lohed. Ja mulle meeldib lennata üksi nagu siurulind.

Ent siis võtsin omaks Pärsia poeeti Umar Hajjami tõlkinud Edward FitzGeraldi põhimõtte: “Asi peab elama, maksku mis maksab. Parem elus varblane kui kotkatopis.” See aitas.

Umbes 90% on kirjutatud: kirjanduslugu, elulood ning teoseid alates rahvaluulest kuni 1990. aasta kirjanduseni. Postmodernismi tehku mõni teine!

Otsin just kirjastajat. Kas keegi võiks huvi tunda?

Küsitlenud MATI SOOMRE



Agu Uudelepp – peajumalanna Luulu ristiisa

Tõsistest asjadest kirjutada, kerge muie suunurgas – seda oskust pole igaühele antud. Agu Uudelepa mõttemängudest Maalehe arvamuskülgedel
on aga palju huvitavaid järeldusi sündinud.

Näiteks puhus Agu sisepoliitika üle arutledes hinge sisse Eesti peajumalannale, kel nimeks Luulu. Tema arvamuslood puudutavad – ehk ka sellepärast, et näevad asju veidi teise nurga alt kui teiste kommentaatorite omad.

Konfliktsema teema puhul võib ta küll ironiseerida ja tumedavõitu nalja visata, ent pakub oma seisukoha kaitseks välja täiesti tõsiselt võetavad argumendid. Pole ka imestada – õppejõuna tuleb tal pidevalt oma seisukohti lahti seletada ja põhjendada üsna kriitilise meelega tudengite ees.

Enesekindlust lisab kindlasti teadmine, et ühiskonnas võivad kaks vastandlikku seisukohta olla lähtuvalt nende esitajate ning kaitsjate taustast ja maailmavaatest võrdselt õiged.

Nii et Agu ei solvu, kui keegi võtab nõuks tema seisukoha täiesti maatasa teha. Peaasi et vastane ei lahmiks tühja, vaid tuleks ikka lagedale tõsiste argumentidega.

Ligi seitse aastat tööd Eesti Raadio uudistes, enamiku sellest ajast parlamendikorrespondendina, mitukümmend Vikerraadiole kirjutatud poliitikakommentaari enne ringhäälingunõukogu esimeheks saamist – see on teinud Agust sisepoliitika asja-
tundja.

Tahtmatult viib see mõttele, et miks pole temast siiani tegevpoliitikut saanud. Sellele on tal vastus olemas.

“Minu meelest pole tegevpoliitika koht, kuhu verinoorelt ronida,” kinnitab Agu Uudelepp. “Olen küll baashariduselt haldusjuht ning teaduskraadilt riigi- ja poliitikateaduste doktor, aga mida vanemaks saan, seda enam usun, et hea poliitiku eelduseks on küllaldased kogemused, suutlikkus suuremat pilti ja oma otsuste laiemaid tagajärgi näha ning piisav empaatiavõime.

Kõik need tulevad aastatega. Järgmisel aastal saan 40. Mine tea, äkki siis tuleb peale tuhin poliitikat lähemalt nuusutada.”

ERIKA KLAATS