Mida kuulan, mida vaatan: Jaak Prozes

Minu hommik on varajane, hiljemalt 6.30 olen üleval ja üsna tegus. Hommikusöögi ja -kohvi juurde kuulan Vikerraadiot. Hommikust televiisorivaatamise harjumust pole, välja arvatud puhkepäevadel, kui näidatakse suusavõistlust.

Tööpäeviti kuulan raadiot väga harva. Laupäeviti ja pühapäeviti jääb aga raadio mängima kauemaks, mõnikord lausa keskpäevani. Tavaliselt kuulan Vikerraadiot, mõnikord ka Kuku raadiot, näiteks “Keskpäevatundi”. Kuulan vahel ka venekeelset Raadio 4. Venemaa ja rahvuspoliitikaga seonduv lihtsalt tõmbab.

Televiisorist vaatamiseks pakuvad huvi ajaloo või looduse dokumentaalfilmid. Mõnikord vaatan ETVst “Ringvaadet” ja “Osooni”. Kindel aga on see, et AK uudiseid vaatan alati, kui kodus olen. Veel elan kaasa VTB korvpalli ühisliigas mängivale BC Kalev Cramole ja Eesti koondise jalgpallimängudele.

Mõnikord juhtun vaatama Kanal 2 “Reporterit”. Tihedamini vaatan aga hoopis Vene telekanalit Rossija 1, eriti sealseid uudiseid. Muidu ilmselt ma ei saaks Fenno-Ugrias oma tööd teha.

Muusikat ma kodus peaaegu ei kuula. Vanasti panin küll artikli kirjutamise ajaks CD mängima, nüüd aga pole seda teinud. Küll olen külas viibides meeleldi muusikat kuulanud. Folkmuusika kõrval kuulan heal meelel õigeusu vaimulikku koorilalaulu, aga ka näiteks Akvariumi või Depeche Mode’i loomingut.

Kinos ikka käin ja palju tihedamini kui teatris. Viimati vaatasin tšuktšiainelist “Ussinuumajat” ja filmi “1944”. Olid head mõlemad. Viimaste aastate suurimaks filmielamuseks aga on olnud merjaaineline “Tsiitsitajad”, mis räägib kunagi Venemaa loodeosas elanud soome-ugri rahvast.