KAAMERAGA MAAL | Reis Gruusia mägedesse, kus ilu võidab kõrguskartuse
See on mägimatkajate seas populaarne tõus. Me pole mägimatkajad ja sõitsime enamiku teest autoga, et nautida Ušba mäe jalamil Koruldi järvede juures muinasjutulist ilu.
Sõit ligi 3000 meetri kõrgusele oli mägedes vähe käinud ränduritele närvide proovilepanek. Tee oli kitsas ja vesi oli sellesse süvendanud sügavad kraavid. Järskudel mäekülgedel tuli vastutulevaid autosid läbi lasta, parkides maasturi järsaku äärele. Või manööverdada lehmade vahel.
Meie autojuht oli Wahol. Kohalikud kutsuvad teda Mister Lizardiks ehk Härra Sisalikuks. Teda tuntakse kui meest, kes sõidab oma Mitsubishi Pajeroga sinna, kuhu teised ei söanda.
Ühel tõusul hoidsime konarlikust, pikka aega tagasi sisse sõidetud rajast kõrvale värsketele jälgedele.
„See on minu tee,“ mainis Sisalik. „Selle raja tegin esimesena mina,“ märkis ta väikse uhkusetooniga hääles.
Nagu selgus hiljem ühe kohaliku mehega vesteldes on Sisalik tõepoolest Mestia üks kogenumaid ja paremaid autojuhte. Nii et ta võib osa uusi maasturiteid enda omaks pidada küll.
Ja kes teab, kuhu ta veel roniks, kui tal oleks veelgi parem maastur. Kui kohtusime mägedes Toyota Land Cruiseriga, ohkas Wahol ja lausus: „See on minu auto...“ Ja lisas kohe: „Kui vaid raha oleks.“
Ušba jalamil ligi 3000 meetri kõrgusel tõstsime lendu drooni, et näha õhust seda, mida maa pealt ei näe. Mr Sisalik oli drooni lennuks ettevalmistamisel kohe ninapidi juures. Teadagi – poiste mänguasi.
„Tellisin endale ka, aga Hiina oma – mul pole sellist vaja nagu sul on,“ märkis ta.
Mestia linna ümbruses on palju radu, mida on ka väheste kogemustega matkajale jõukohased. Üks lihtsamaid viib köisraudtee juurde.
Püüdsime meiegi köisraudteega sõita, aga see ei õnnestunud. Köisraudtee oli vahetult enne meie saabumist katki läinud.
Ei ole halba ilma heata – kui oleksime mõni minut varem kohale jõudnud, oleksime istunud ilma kabiinita köisraudtee neljasel istmereal maa ja taeva vahel kuni päästjad saabuvad.
Köisraudtee juures olles arutasime, et ei tea, kas keegi seal kuskil ka ripub...
Jah, rippus. Kaks inimest kõlkusid terava päikese käes turvavööga kinnitatuna poolteist tundi. Päästjad tõid nad lõpuks alla, ronides kõigepealt nendeni ja lastes nad köie otsas mitmekümne meetri kõrguselt maapinnale.
