VARSTI 100 VÄRVITOONI TÄIS | Mäeotsa talu kanad munevad ka rohelisi ja siniseid mune

Maarja Koivuoja ei värvi juba aastaid lihavõtete puhul mune. Seda pole tal tarvis teha, sest ta kasvatab ja aretab kanu, kes munevad mitut värvi mune: rohelisi, siniseid, roosakaid, šokolaadipruune… Eesti sajandaks aastapäevaks plaanitud sajas erinevas värvitoonis munast on tal koos praeguseks 90.

Järvamaal asuva Mäeotsa talu perenaise Maarja kanad on poetanud pessa mitmes värvitoonis mune. Need on pühade aegu eriti nõutud, sest siis pole tarvis värvimisega mässama hakata.

Kanad, kes neid harjumatutes värvides mune munevad ise kuigi värvilised välja ei näegi — on musti, on valgeid, sekka halle kanu.

Enamik neist on ristandid ja ristandite ristandid, kelle üheks esivanemaks on peamiselt lavendel araucanad (tõupuhas araucana muneb helesiniseid mune) ja black copper maransid. Nemad munevad Maarja sõnul kõige tumedama koorega mune, lausa šokolaadipruune. Ja kui need tõud omavahel või mõne teise tõu või ristandiga omavahel kokku saavad, ongi tulemuseks kanad, kelle munad võivad olla mitmes erinevas värvitoonis.

„Oliivrohelist annab näiteks mitmenda põlvkonna maransite ja araucanade ristandite ristand,” toob Maarja näiteks.

Täpset värvi ette ei tea

Aretaja saab mingil moel muna tulevast värvi suunata küll, pannes kokku kindlat värvitooni muneva kana ja puhtatõulise või ristandkuke, aga täpne tulemus on looduse määrata.

„See on nagu lapse sünd, ei tea, kelle nägu ta tuleb — kummalt vanemalt ta rohkem pärib,” muheleb Maarja.

Naine märgib, et kui ta varem teadis täpselt, millist värvi muna mingi kana annab, siis nüüd enam mitte, sest kanu — ja muidugi ka kukkesid, kuidas siis teisti — on palju, ligi sadakond. Lisaks eelmainitud tõugudele ja ristanditele on karjas näiteks ka Hy-line pruunid ja valged munakanad, kiiver-pärlkanad (annavad kreemikaid mune), mõned pardid, haned ja ka vutid. Lisaks elavad õues jahifaasanid.

Kanade pidamisega alustas Maarja viis aastat tagasi Mäeotsale kolides.

„Kass ja koer meil olid ja kuna ma olen maalaps, mõtlesin, et miks mitte kanu võtta. Teeks neile kuudi ja võtaks 14 kana. Mees ütles kohe, et mis 14, võta 200 ikka,” meenutab tegus naine kanapidamise algust. Nii suureks kanakari siiski ei paisunud, aga sügiseks sai oma 50 lindu kokku küll. Sel samal sügisel läks Maarja ka Säreverre linnukasvatust tudeerima.

Oma praeguse karja esivanemad on Maarja saanud Eesti erinevatelt linnukasvatajatelt, üks 2013. aastal koorunud pisike must rosecomb jalutab praegugi auväärselt teiste seas.

Uus põlvkond munejaid sirgumas

Ja kuna käes on kevad, siis on lindlas ka uus sugupõlv kanamammade tiiva all sirgumas.

Maarja täpsustab, et tibud hautab ta välja inkubaatoris, aga kuna mitmel kanal on suur haudumamineku tung, siis sokutab ta tibud pesal istuvatele lindude manu. Sealjuures ei pruugi kõik tibud ollagi nende jaoks kasulapsed, mõni võib vabalt olla täitsa enda oma.

Tibusid müüb Maarja ka teistele kanapidajatele ning nüüd hakkab kanapidamine tema sõnul vaikselt omadega parlanksi saama. Ehk siis toovad linnud sisse niipalju, et teenivad oma söögi tasa.

Maarja on täheldanud, et paljud pered on hakanud omale kanu võtma. Kasvõi ainult suveks, mistõttu saab Mäeotsalt kanu ka rentida.

Eesti sajandaks sünnipäevaks varutavad sajas värvitoonis munad on Maarja ladunud harilikesse munarestidesse, millest praeguseks on täidetud kolm. Natuke maad on veel minna ja siis ongi sada täis.

Roheliste-siniste-pruunide kõrvale on naine pannud ka mõne valge muna, sest eks valge ole ju samuti värv. Mõne munakoore pind on struktuurne, see tuleb ebaühtlasest lubjastumisest. „Marmormuna,” täpsustab Maarja.

Millal sada muna täpselt täis võiks saada, on raske ennustada, sest on võimatu aimata, millal ilmub pessa puuduolevas toonis muna. Liitatigi, kui üks kana ise ka võib neid omakorda eri variatsioonis muneda.

Värvilised munad talu perenaises enam üllatust esile ei kutsu, aga alguses jagus tal endalgi imestamist küllaga. „Kui roheline muna tuli, siis mõtlesin, kas see on tõesti võimalik!” muigab Maarja.