LUGEMISELAMUS | Anda hääl hääletutele...
Raamatu idee ja sünni taga on Ukraina Kultuurikeskuse inimesed eesotsas keskuse asutaja ja juhi Anatoli Ljutjuki ning tema poja Nestoriga. Viimane on illustraator ja graafiline disainer, tema joonistatud on kõik raamatu pildid ning seitse algupärast köidet valmisid tema juhitavas Labora töökojas. Kõik tekstid kirjutas käsitsi Tatiana Iakovleva, Tallinna Kalligraafia Kooli juhataja.
Idee: Anatoli Ljutjuk.
Luuletused: Timo Maran.
Illustratsioonid: Nestor Ljutjuk.
Kalligraafia: Tatiana Iakovleva.
Käsitsi valmistatud paber: Tamara Soboleva.
Kõrgtrükk: Hannah Harkes.
Köide: Julia Gulyk.
Ikoon: Mara Maria Ljutjuk.
Eesti ja inglise keeles.
Tõlge inglise keelde:
Eric A. Johnson, Marge Laast.
Ukraina Kultuurikeskus 2018.
Algupärane raamat on valminud käsitsi Labora töökojas (labora.ee). Üht raamatu seitsmest originaalist on võimalik näha Ukraina Kultuurikeskuses (ukk.ee), üht Eesti Rahvusraamatukogus ja üht Tartu Ülikooli Raamatukogus.
500 faksiimilekoopiat trükiti Tallinna Raamatutrükikojas.
Laiendatud ja uuendatud
Tegelikult on see “Poeetilise punase raamatu” juba teine, laiendatud ja uuendatud väljaanne (kõik joonistused ja kalligraafilised tekstid ning paljud luuletused on siiski uued, spetsiaalselt selle raamatu jaoks tehtud). Esimene ilmus 2007. aastal.
Vahepeal on üks raamatu tegelastest Eestist juba jäädavalt kadunud. 11 aastat tagasi oli raamatus teiste kõrval ka rohe-kärnkonna pilt, kes toona ütles:
Kunagi peeti mind nõialoomaks. Inimesed uskusid siis, et loomad oskavad kõneleda. Kui suudaksimegi, kas oleks teist kuulajaid?
Nüüd tema pilti enam ei ole, selle asemel on must lint kirjaga “In memoriam” ja lisatud uued luuleread:
Läksime vaikselt, nii et keegi ei märganudki. Teil oli tegemist – räägite ikka rohkem, ikka valjemini, et täita tühjust enda ümber ja sees.
Semiootikust luuletaja Timo Maran, kes rohe-kärnkonnale need sõnad andis, ütles raamatu uue väljaande esitlusel raamatu kontseptsioonist rääkides: “”Poeetiline punane raamat” on hävimisohus ja looduskaitsealustest liikidest, siin on mõnikümmend taime, putukat, looma ja lindu, kes on Eestis hävimisohus. Raamatus on need hävimisohus liigid pandud kokku kunstidega, mis on samuti haruldased ja mida palju eam ei osata – kalligraafia ja paberitegemiskunst.
Mis mind kui luuletajat ja semiootikut inspireeris selle ettevõtmise juures, on just see, et siin on nii palju erinevaid algeid koos – looduskaitse, religioossus, eesti kultuur ja ukraina kultuur.
Mõned inimesed on ütelnud, et need luuletused on nukrad ja pessimistlikud. Aga see võib olla ka paratamatu, sest väljasuremises ja selles, et loomi ja taimi jääb järjest vähemaks meie ümber, ega selles midagi väga rõõmsat ja naljakat ju ei ole.”
Siinkohal mõni rida Timo Marani luuletusest, mis võtab ehk kõige paremini kokku “Poeetilise punase raamatu” idee:
Anda hääl loomadele, kes elavad oma elu sõnadeta.
Anda hääl jõele, mis ei räägi, kuidas ta voolab ja voolata tahab.
Ämblikud aknalaual, kask õues, vihm – tuhat vaikijat...
Üks raamatu tegelastest on euroopa naarits, maailma üks ohustatumaid väikekiskjaid. Tema elupaigad on hävitatud ja ta peab konkureerima Põhja-Ameerikast sisse toodud tugevama suguvenna ameerika naaritsaga, kes on Euroopa loodusesse sattunud karusloomafarmidest. 1990ndate lõpust loeti naarits Eestis väljasurnuks, viimane metsik isend tabati 1996. aastal.
2000. aastal asuti Tallinna Loomaaia ohustatud liikide paljunduskeskusest pärit naaritsate Hiiumaale asustamisega looma nende uut asurkonda. Alles mullu oli esimene aasta, kui loomaaiast Hiiumaale uusi loomi juurde ei viidud, sest lõpuks ometi on naaritsad saare omaks võtnud ja seal hästi sigima hakanud.
Nii et Eesti on kogu maailmas ainus koht, kus euroopa naaritsa arvukus looduses on suurenema hakanud. Sellegipoolest on ka tema sõnad raamatus kurvad:
Kust seda raamatut saab?
Kas raamat poelettidele jõuab, ei oskagi öelda. Vähemalt esialgu on faksiimiletrüki koopiaid vaid 500 ja suur osa neist oli läbi Hooandja juba n-ö ette tellitud. Mõned eksemplarid jõuavad ehk koolidesse ja lasteaedadesse, sest just sealt on raamatut enim küsitud.
Aga niikuinii on kõige toredam lapata just algupäraste raamatute käsitsi valmistatud paberist reljeefses kõrgtrükis lehti, mis köidetud puust kaante vahele. Kindlasti saab neid näha Eesti Rahvusraamatukogus ja Tartu Ülikooli Raamatukogus. Ning muidugi Ukraina Kultuurikeskuses. Kuhu tasub niikuinii minna. Kas lihtsalt (klassi)ekskursioonile või lausa ise paberit tegema, ise kalligraafiat õppima, ise trükkima. Ja neil on seal muuseas ka töökoda, kus tehakse imetoredaid puust mänguasju.
