Segakoor Endla kontsertetendus “Ajast aega” peeti poolesaja esineja osavõtul 20. aprillil AS Pärnu Autobaasi hallis, mis mahutas sadu tänulikke külalisi.
Endla koorilauljad lillesülemites
Endlaks saamine ja jäämine
Aastal 1878 jõudis Peterburist tagasi asutatud seltsi kinnitatud põhikiri, mida võib nimetada Endla sünnitunnistuseks. Kroonikast saab lugeda, et siis kuulus seltsi 183 liiget, lisaks 19 naislauljat ja 2 poisikest. Kuid kinnitamisteadet ei oodatud tegevusetult käed rüpes ja seniajani tegutseti alates 1875-st aastast Põllumeeste Seltsi sildi all. Esimene kontsert toimus Pärnu pritsimajas.
Vahepealsed võõrriigi korralduste karmid tuuled keelustasid seltside tegevuse, aga hinges laulmist ei saadud kuidagi tõkestada. Nii ühinesid leidlikul kombel Pärnu Linna I kultuurimaja segakoor ja I Keskkooli lastevanemate koor 1958. aastal Endla nime alla.
Eaka õpetaja elamus
Enne kontserdi algust kutsub Evi Kõrre mind oma istepingi juurde ja palub ennast koos kaaslasega pildile jäädvustada. „Olen selles 135-aastases kooris laulnud 37 aastat. Astusin koori aastal 1956. Olin siis 19-aastane. Olen selles kooris laulmisega võitnud väga palju sõpru ja nautinud rohkelt ilusaid laule,“ jutustab Kõrre, kellele elu on kinkinud võimaluse laulda ühel häälel veel nende Endla järjepidevust kandnud koori liikmetega, kes keeruliste aegade sunnil laulsid teistsuguste nimetuste varjus, aga siiski hoidsid südame lähedal vana endist Endla vaimu. Kõrre tunneb head meelt, et ka tema kunagised õpilased laulavad selles kooris. „Täna on klomp suus,“ lausub vana õpetaja ja tunnistab, et noore
õpetajana ei osanud ette aimata milliseid emotsioone võib nüüdne õpilaste nägemine esile kutsuda.
Töö õilistab, laul aitab elada-võita
Raekülas Saare tänava ääres asuvasse autobaasi avarasse halli kogunev rahvas on pisut segaduses, kui istekohta otsides silmatakse harjade ja kühvlitega liikuvaid töökitlites neide. Esinemispõrandalt kerkiv tolm keerleb erilise vaatemängulisusega
ruumi valgustavates päiksekiirte vihkudes. Läbi õrna tolmuvine näeb teisi naisi suuri balloonikärusid üle suure põranda sikutamas ja kusagil kaugemal seina ääres toimetavad töötunkedes remondimehed.
Mis siin hallis varem toimus? Õliste kätega mehed keerasid mutrivõtit, kuid see võis olla ka näiline. Tegelikult vandus üks meestest oma mõttes valitsevat korda, teisel aga viirastus pidevalt armsama nägu silme ees.
Kolmas unistas merele pääsemisest.
Sauga vallavanem Priit Ruut lausub, et elamuslik mulje on tavalistest kontsertidest teistsugune. „See miljöö loob hoopis teise atmosfääri kui tavapärane kontsert. Kogu aeg on põnev ja ei mõista, kas olen kontserdil või teatrietendusel. Tegevus käis juba sisenemisel ja ei saagi õieti pihta, kust maalt tegelikult alustatakse. Kõlab vile ja halli väravate suunas tagurdab päevi näinud GAZ, veoki kastis lõbusas meeleolus naised ning mehed. Halli väraval veok peatub. Ruumist sammuvad töö pooleli jätnud inimesed saabujatele vastu. Ühed ronivad redelit pidi veokilt maha, õrnemad olevused haaratakse meeste tugevasse haardesse ja tõstetakse sedaviisi kastist välja. Kallistuste ja valjuhäälse jutlemise saatel sammutakse järgnevalt algava tegevustiku areenile. Teiste hulgas ka Endla kooris teist soprani laulev juhatuse liige Iris, kes jätab oma abikaasa publiku sekka.
Tõstuki käppadele on laotud kuhi transpordialuseid ja nende otsa ronimise hõlbustamiseks meisterdatud ajutine trepp. Selle trepi juurde läheneb suurel jooksul haavikuemandale sarnanev kahejalgne. Endla praegune dirigent Karin Veissmann allutab aluste virna otsas julgelt käsi kõrgele tõstes koorilauljaid, klaverimängijat, viiuldajat ja 200 liitristel vaatidel trummimüdinat tekitavaid muusikuid oma tahtele. Põrandale ilmuvad vastavalt korrale Paikuse segarühma Kuu ning tantsutrupp
Noored ja Vigased tantsijad. Lavastuse seadjad on Kardo Ojasalu ja Helen Solovjev. Valgustuse eest kannab hoolt Luise Sommer. Klaverisaadet teeb Ülle Petrovitš ja musitseerimisse on kaasatud Pärnu Muusikakooli õpilased.
Kontsertetendusel kuuleb läbi aastate koorile märgilise tähendusega olnud laule, mis põimuvad tantsu- ja pillimänguks. Lahti rullitav lugu vestab jutustust eesti koorilauljast ajast aega: tema tunnetest ja mõtetest. Remondikanali ääres toimub tõsine tegevus. Näib, et landitakse kalu. Kohe ei märkagi, et oled otsekui sattunud sügavale vee alla ja kõrgel sinu pea kohal liigutab saba ning uimesid hiiglaslikult suur sinakas kala.
Kavast
Juhatuse liige Külli Põder laulab kooris sopranit alates 1984. aastast. Ta selgitab: „Kuna tahtsime võtta repertuaari laule ka
vanemast ajast, siis lisasime kavasse kaugema perioodi naljakaid või kelmikaid laule. Näiteks kodulinnast pärit Heinrih Meri „Kalurite laul“, millel on ka Pärnu taust. Teine laul on „Tüdrukud laulavad“,mis on lustlik ja natuke kelmikas. Need võtsime Herbert Pulga ajast, kui ta oli aastatel 1958-1988 peadirigent.
Enamik laule on kavva võetud Karin Veismanni ajast. Tema on koori peadirigent alates sügisest 2004. Muist põnevamaid laule on kõlanud ka teiste dirigentide ajal. „„Poдинa“ (kodumaa) oli kaheksakümnendate aastate laulupeo kavas, see on ühe perioodi meenutus meie lähiminevikust. Ilusad lood on kõik. Veljo Tormis, kergemat muusikat tegev Jaagup Kreem ja teised. Värskemad lood on „Setukesed sõitsivad“ ja baski rahvalaul „Segalariak“,“ esitleb Põder ja räägib lähemalt lahti baski loo, mis on tegelikult rahvusmäng sellest kui palju keegi jõuab teatud aja peale heina ära niita.
Eva Tauli mõtted
Eva Taul tuli Endla dirigendiks 1986. aasta sügisel. Kui Herbert Pulk paar aastat hiljem peadirigendina lõpetas, jätkas Taul tema asemel aastatel 1988 kuni 2000. Tema juhatamise aega tagasi viib lindilt lastav lugu „My Lord“. „Minu kõrval juhatasid siis koori veel Mari-Krõõt Fridolin (1989-1998) ja Kadri Klement (1995-1998),“ meenutab endine koorijuht, kes praegu enam Pärnus ei ela. „Piirid läksid lahti ja siis me hakkasime välismaal käima. Paljud meist pääsesid esimest korda piiri taha. Esimene reis oli Saksamaale, käisime konkurssidel, samuti
Soomes, Vaasas. Siis oli hästi huvitav aeg, lehvitasime sinimustvalgeid lippe. Mäletan Leedus käimist kui leedukatel polnud veel oma rahvuslippu välja toodud, aga meil olid juba oma sinimustvalged kaasas. Eks meid siis hoiatati, aga ei midagi...“ Ka Taul peab sünnipäeva pühitsemise kontsertpaika väga heaks valikuks. „Koor laulab väga hästi, vaatemänguline külg on samuti tõsiselt huvitav,“ tõdeb Taul, kes on olnud küll dirigent, aga pole enda sõnul siiski mitte kunagi üheski kooris laulnud.
Hilja Treubergi läkitus pidulistele
Pärnu Linnakodaniku Maja perenaine Hilja Treuberg ei saa ise kohal viibida, seepärast loetakse tema tervitus ette. Treuberg ütleb Endla kauni nime alla kogunenud heale laulurahvale, et see nimi kannab tänaseks juba kolme sajandi märke: XIX – XX – XI. „Tänastele lauljatele ja nende eestvedajatele on langenud missioon mitte ainult lualuarmastust laiali laotada ja vaimu harida, vaid oma hääle ja vaimujõuga viia Pärnu eestlaskonna esimest rahvuslikku
vaimu kandnud seltsi nimi tükk teed ka järgmise, XXII sajandi poole.“
Ja veel osundab Treuberg: „Pöördelt teile vastu vaatava põlvkonna esindajad võtsid teatepulga vastu nendelt, kes 110 aastat tagasi korraldasid Pärnumaa II laulupeo ja pühendasid selle Endla seltsi 25. aastapäevale. Nende eelnev põlvkond oli kandnud südames veel nende neljateistkümne laulusõbra aateid ja indu, kes kunagi 19. sajandi sügavuses tulid
kokku Väike-Ohvitseri tänava majja nr. 6 ja laulmise kõrval algatasid mõtte eestlaste oma laulu- ja mänguseltsist.“
„Olen meeldivalt pahviks löödud,“ ütleb pärast kontserti Pärnu kolledži lektor Valter Parve. „Nii mitmekesine ja andekalt ülesehitatud kava. Juba selle keskkonna valimine näitab korraldajate noorust ja loomingulisust. Harva kui pärast koorikontserti on niisugune hea tunne.“
Karin Veissmann teeb kokkuvõtte
„Ma arvan, et meie kontsert õnnestus: siin oli emotsioone ja erinevaid aegu. Arvan, et iga inimene publiku seast leidis enda jaoks mingigi koha ära tundmiseks. Vapustavalt palju rahvast oli. Siin oli valgust, õhku. Kooril oli temperamenti. Olen hästi õnnelik, et saan olla sellise koori dirigent,“ räägib Karin Vesissmann ja tänab kõiki kelle osavõtul kontsertsündmus teostus. „Kindlasti tahan tänada Helenit ja Kardot, kes andsid mulle võimaluse esimest korda elus saada näomaaling.“ Veissmanni sõnul näevad tantsuõpetajad koorilaulu pisut teisest vaatevinklist. „Ma ootasin etendusest natuke vimkat. Minu meelest tabasidki Helen ja Kardo naelapea pihta. Tore, et nad kaasasid niipalju tantsijaid. Võibolla alguses tundus koorilauljale keerulisena mõista koorilaulu hekseldamist tükkideks kui võetakse sellest üksnes mõni rida – koorilaul on ju püha. Suurepäraselt saab, kõik toimis. Selles mõttes oli hea, et lavastajad ei olnud koorilaulu inimesed,“ hindab Veismann saadud tulemust.
„Meil on kooriga väikene salaskeem. Kui midagi läheb metsa, siis tulevad mulle kaela peale punased plekid. Niipea, kui koor näeb punaseid plekke kaelal, siis on neil valmisolek number 7. Täna nad ütlesid: sul on kael mustaks värvitud, kust me nüüd siis aru saame? Aga õnneks polnud täna plekkide jaoks põhjust! Küllap on teisigi selliseid labiilse närvisüsteemiga inimesi, kelle tunnuseks on südame löögisageduse tõus,“ kõneleb Veissmann muigel ilmel ilma, et märkaksin tema näol korda läinud ettevõtmise õhinast tingitud õhetust põskedel. Aga ka suurepäraselt õnnestunud näomaaling ei suuda varjata tema rõõmsat näojumet, milles on tütarlapselikku naeru ja võluvat kelmikust.
„Mul on hea meel, et saime klaverimänguga hääled kokku. Klaver oli kaugel, koor oli kaugel ja mina olin veel kaugemal. Ma ju ei teadnud, milline on akustiga pärast seda kui rahvas sisse tuleb. Iga inimeste lisandumisega muutub akustika ja ma sain selle kõlavust hinnata alles esimese laulu kaikuma hakkamise hetkel. Selles mõttes oli sinnamaale ikka täitsa ärev tunne. Võin öelda, et kolmanda osa tütarlaste etteaste ajaks tundsin ennast juba nagu kala vees. Siin on teatud suunad, kuhu üldse ei kosta ja teatud kohtades jällegi ülivõimsalt. Tegi päris nalja kui lauldi täiest kõrist ja kontsertmeister küsis, kas nad üldse ei laula. Kuna kontsertmeister ülal kõike ei kuulnud, siis ta pidi mängima minu käe liikumise järgi, mis oli üks päris paras trikk,“ jätkab Veissmann, kelle hääles puudub vähimgi väsimuse tundemärk ja soovib veel midagi väga olulist tunnustavalt öelda. „Väga tubli oli ülal laulnud pisike Triin. Alles eile oli tal 38 kraadi palavikku...“
Mart Alliku nõjatub pooleteist tunni eest inimesi sõidutanud veoki alla lastud tagaluugile ja teeb juttu: „Mõned on öelnud, et ei saanud esitatud loo sisust päris hästi aru - kas oli möödunud aegade nostalgiline meenutus või midagi muud. Ütlen, et tööd on tulnud teha igasuguse korra ajal ja selles plaanis tuligi kogu kontsertetenduse kontseptsioonile läheneda.“ Alliku ongi see mees, kelle tagasihoidlikust mõttest sündis idee tuua Endla sünnipäeva kontsert-etendus autobaasi halli.
Samal teemal:
