Minugi 8-aastane poeg müttas möödunud nädalavahetusel kakkusid otsides koos tädipojaga tundide kaupa metsas, binoklid kaela ümber ning fotoaparaadid valmis. Matkameeste uhkeks saagiks oli udune pilt leevikesest.

Filmis avastavad lapsed habekaku pesitsuspaiga, mis filmi lõpuks kaitse alla võetakse, et keelata metsas raietegevus. Minus tekitas aga segadust hetk filmi lõpus, kui tegelased sealsamas metsas ilutulestikku vaadates uue aasta saabumist tähistasid. Kuidas võiks ilutulestik häirida nüüdseks kaitsealuses metsas elavaid toredaid loomi, kellega me filmi jooksul nii kenasti tutvusime? Kas ilutulestik võiks minema pelutada metsa endale pesaks valinud habekaku? Millised piirangud üldse kehtivad I kategooria kaitsealuse liigi elupaigas? Kui realistlik oli filmi stsenaarium looduskaitselisest vaatepunktist?

Alustuseks püüdsin leida uuringuid ilutulestiku mõjust vabalt elavatele loomadele. Ilmselt on paljud meist kogenud, kui suurt stressi paugutamine põhjustab koduloomadele. Mis toimub ilutulestiku ajal metsas? Huvitaval kombel pole seda peaaegu üldse uuritud. Leidsin vaid ühe Hollandis tehtud teadusuuringu, kus ilmastikuradareid kasutades analüüsiti lindude käitumist kolmel järjestikusel aastal ilutulestiku ajal.

Uurimus näitas, et peale keskööd tõusevad linnud uuringualadel tuhandete kaupa lendu ning maanduvad alles vähemalt kolmveerand tunni möödudes. Kõige rohkem linde oli häiritud märgaladel ja rohumaadel, kaasaarvatud kaitsealadel (metsa on Hollandis teatavasti üsna vähe). Uurijad tõdevad, et rohkem infot oleks vaja pikaajaliste mõjude kohta populatsiooni ja indiviidi tasemel. Uuringud võimalike muutuste kohta stressitasemes ning suremusriskis puuduvad.
Habekakk ehk tondikakk.

Ülevaateuuring helireostuse mõju kohta lindudele järeldas, et juba 40 detsibelline mürareostus mõjutab lindude arvukust piirkonnas, nende käitumist, valvsust, toiduotsimist, ellujäämust ning koosluste struktuuri. Ilutulestiku müratase on sageli aga üle 150 detsibelli. Minu lühike sukeldumine teaduskirjandusse andis seega vastuseks, et kuigi ilutulestikul on ilmselt negatiivne mõju lindude ja teiste metsloomade heaolule, ei ole seda peaaegu üldse uuritud.

Küsisin targemaks saamise eesmärgil kommentaari ka looduskaitsebioloogilt Asko Lõhmuselt. Kõigepealt kommenteeris ta filmis nähtud habekaku elupaiga kaitse alla võtmise realistlikkust:

„See elupaiga kaitsmise liin oli selles filmis küll väga idealistlik – paari päevaga kaku territooriumihüüu alusel 3 km2 ala kaitsmine on igas suunas suurusjärgu võrra rohkem kui see, mis Eestis seni on võimalik olnud. Vastavalt oli raske seostada ka välja öeldut (et tegu on”piiranguvööndiga”) tegeliku eluga. Põhimõtteliselt võiksin ette kujutada,et kehtestati juba ka tsoneering, s.t määratleti pesapaik (tavaliselt paari- kuni mõnesaja m raadiuses sihtkaitsevööndina ja ülejäänu piiranguvööndina.“

Asko Lõhmuse sõnul piiranguvööndites tänapäeval lageraie enamasti keelatud ei ole, ehkki seaduse mõtte poolest nagu võiks olla. Postimehe keskkonnaküljel kirjutas samast teemast läinud nädalal Kaido Kama, nentides, et raieintensiivsus kaitsealustes metsades kasvab ja järjest uutel kaitsealadel lubatakse teha ka lageraiet. Seega ei oleks reaalsuses looduskaitsebioloog suutnud tondikakumetsas kahjuks raiet peatada.

Ilutulestiku stseen Asko Lõhmuse hinnangul ebamäärasusest hoolimata looduskaitseliste eemärkidega ei ristunud, kuna need mõned raketid tulid metsa tagant metsa kohale (mitte kaku elupaigast) ja olid pigem sümboolse tähendusega. Sihtkaitsevööndis paugutamine aga kohe kindlasti lubatud tegevus ei ole, samas kui piiranguvööndites võib põhimõtteliselt olla (nt suurtel kaitsealadel on paljud talukohad ja isegi asulad piiranguvööndites).

Kokkuvõttes tuleb filmi tegijaid kahtlemata südamest tänada oluliste teemade tõstatamise eest ning noorema põlvkonna Eesti looduse iluga tutvustamise eest. Loodetavasti võtavad filmis tutvustatud looduskaitselistest suundumustest inspiratsiooni ka seadusandjad, keelates lageraie kaitsealadel.

Saabuval aastavahetusel soovitan aga ilutulestiku nautimise kõrvalt pühendada kasvõi üks mõte nendele karvastele ja sulelistele olenditele, keda me enda kõrval nii rõõmuga Eesti looduses näeme. Kas poleks tore, kui meie neilegi oleks kui mitte stressileevendus, siis vähemalt mitte lisastress?