Doktoritöö tegi Viltrop 2002. aastal veiste viiruslikust kõhulahtisusest, mis on suur probleem eelkõige noorkarja seas. Elutööks on talle aga saamas võitlus sigade Aafrika katkuga.

Kolleegid maaülikoolist hindavad Viltropi uurijalikku metoodilisust, täpsust ja nõudlikkust. Tudengid nimetavad teda heaks õpetajaks. Praktiseerivate loomaarstide tunnustust näitab see, et 2017. aastal valiti ta aasta parimaks loomaarstiks viljaka teadustöö eest sigade Aafrika katku uurimisel.

Juba tookord, kaks aastat tagasi, mainiti, et Eestis on professor Viltrop andnud olulise panuse haiguse tutvustamisse loomaarstidele, ametnikele, loomakasvatajatele, jahimeestele ning avalikkusele, rahvusvahelistel Sigade Aafrika katku teemalistel seminaridel on ta tutvustanud Eesti kogemust ka välismaalastele. Nii kirjutas kahe aasta eest maaülikooli ajaleht ja küllap on see ka tänase tunnustuse põhjus.

„Soovime eraldi esile tõsta tema rolli laboratooriumi loomahaiguste diagnostika valdkonna ülesehitamisel ning tema jätkuvat koostöö- ja abivalmidust väga erinevate loomahaiguste diagnoosimist puudutavate küsimuste lahendamisel,“ rääkis tookordses artiklis Eesti loomaarstide ühingu juht Priit Koppel.

Kui professor Viltrop toona aasta loomaarsti aunimetusest kuulis, oli ta üllatunud: „Loomulikult on see väga suur au iga loomaarsti jaoks,“ rääkis ta. „Tavaliselt on auhind läinud praktiseerivatele arstidele, mistõttu oli eriti suur üllatus, et sel aastal osutusin valituks mina.“

Ka nüüd, kui professorile antakse üle presidendi teenetemärk, leiavad nii kolleegid ülikoolist kui praktiseerivad loomaarstid, et tunnustus läks õigele mehele.

„Arvo on uuendusmeelne, leidlik, professionaalne.Tudengitega teinekord karm, aga kindlate põhimõtetega. Hea suhtleja, huumorimeelne,” kiidab teda maaülikooli teadusprorektor Ülle Jaakma.

„Ta on heas mõttes teadlase tüüpi. Metoodiline. Teadlase ja õpetaja tüüpi mees - sellisena ma teda näen,” ütleb veterinaar- ja toiduameti Järvamaa keskuse juahtaja Andrus Leis.

Loomade vahendusfirmas Vianco töötav Anne Pavlenko meenutab Viltroppi kui õppejõudu järgmiselt: „Temaga koos käisime vist esmakordselt veterinaar- ja toidulaboris. Tal oligi pigem praktiku taust tol ajal ja tänu sellele saime rohkem aimu reaalsest labori tööst ja elust.”