Idee põlvkondade ühendamiseks: liidame lasteaiad ja vanadekodud
Tugiühendus Helpific viib oma platvormil erivajadusega inimesed ja eakad kokku abistajatega. Tugiühenduse loojad ja perearst Karmen Joller nentisid mõlemad, et tänapäeval on põlvkonnad tihti lahutatud - eakad ei saa olla koos lastega ja lapsed ei saa olla koos eakatega. Seetõttu peavad hooldekoduses olevad vanainimesed leppima üksildusega.
„Võib-olla on hooldekodude ja lasteaedade ühendamine üks võimalus, kuidas erinevaid põlvkondi panna omavahel suhtlema ja aidata neil teineteist mõista,” ütles perearst Joller.
Lapsed õpiksid eakatega suheldes empaatiat ja hoolitsemist. Vanainimesed saavad omakorda laste näol seltsi ja võimalust jagada oma tarkusi. Nii mõnigi võib tagasi saada elu mõtte.
Joller toob välja, et hea füüsilise ja vaimse tervise korral on eakad lastele suurepärasteks kaaslasteks.
Esiteks on neil aega laps ära kuulata, teiseks on neil sageli rääkida palju lugusid ja elutõdesid, mida lastele tavaliselt meeldib kuulata. Kolmandaks saab laps omakorda olla abiks, näiteks aidata võtta asju maast või tuua juua.
Võtmesõnaks kokkuhoidev kogukond
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse sõnul riik lasteaedade ja eakate üldhooldekodu põimimist eraldi eesmärgiks ei sea. See on omavalitsuste ülesanne.
„Kuna nii lasteaia kui hooldekodu teenuse korraldamine on omavalitsuse põhiülesanne, peavad nemad selle kontseptsiooni ellu viima. Selliseid lahendusi tuleb kujundada väiksema kokkuhoidva kogukonna näo järgi,” ütles asekantsler.
Kuuse tõdeb, et hooldekodudes on eakad pigem suure hooldusvajadusega ja ettekujutus rõõmsatest ning aktiivsetest vanaisadest ja -emadest lastega päeva veetmas ei pruugi olla reaalsus. Suure abivajadusega eakad ei suuda võtta aktiivset rolli lastega suhtlemisel ja tuleb arvestada, et kõik ei pruugi seda ka soovida.
Antsla vallavolikogu esimees Merike Prätz tõdes samuti, et vanadekodu ja lasteaia sidumisel on mõned ohukohad.
“Mõned isikud on dementsed – nad vajavad hoolsat jälgimist ja võivad olla ettearvamatu käitumisega. Samuti paigutavad omavalitsused sageli hooldekodudesse nö eluheidikud, kellel ei ole lapsi või teisi ülalpidajaid. Sellised isikuid lasteaialastega kokku viia ei saa,” märkis Prätz.
Ta tõi välja tulevikustsenaariumi nö pansionaaditüüpi vanadekodude ehk eakate kodude, kuhu inimene suundub ise vabatahtlikult, levikust. Sellised eakate kodud sobivad neile, kes ei soovi vanaduses üksi elada, aga ei soovi ka oma lastega kokku elama kolida.
“Inimene tunneb, et üksi elamine on talle veidi raske või igav, just üksinduse pärast. Sellised kodud sobivad kindlasti lasteaedadega lõimumiseks,” sõnas Prätz.
Ühiskonnas kasvab teadlikkus
Antsla vallavanem Avo Kirsbaum pidas oluliseks inimeste teadlikkuse kasvu ja ühiskonna heakskiitu, et ka selline kooslus on võimalik.
“Antslas on otsitud väljundit Lusti lasteaia tühjalt seisvale tiivale. Läbi on käinud palju erinevaid ideid: loomekeskus, hooldekodu ja erivajadustega inimeste koolitustuba. Kahjuks pole ükski nendest ideedest realiseerunud, kuna lastevanematel ja töötajatel on olnud palju erinevaid hirme,” ütles Kirsbaum, pakkudes välja pansionaadi tüüpi hooldekodu.
Lusti lasteaia juurde võib ka luua eakate inimeste või erivajadustega inimeste päevahoiu. “Päevahoius olevad isikud saavad üldjuhul omal jõul liikuda, mistõttu saavad koos lastega mängida ja aega viita,” lisas Merike Prätz.
Võru Vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Angela Järvpõld meenutas, et Kääpa külas oli aastaid ühes majas Kääpa Sotsiaalkeskus ja lasteaia üks rühm.
“Lapsed käisid eakatele tähtpäevadel esinemas tähtpäevadel, kuid igapäevases elus oli suhtlus siiski minimaalne. Mõlemal asutusel oli oma rutiin ja päevakava. Lasteaialaste lemmiktegevus ei ole mitte suhtlemine, vaid pigem ikka mängimine, nii et väga tihedat sidet ei tekkinud.”
Võru Linnavalitsus Sotsiaaltööosakonna juhataja Eve Ilisson, kes tegeles dementsuse temaatikaga juba esimestel Vunki mano! loometalgutel, nägi idees kandepinda. Ta tutvustas ka sellekohast praktikat.
„Töötasin Valgamaal seitse aastat SA Taheva Sanatoorium juhina ja sealses asutuses on ühendatud asenduskodu-, üldhooldekodu- ja erihoolekandeteenused. 2005. aastal tõime asutusse asenduskodu, kus viibis erinevaid vanuses lapsi ja sealhulgas ka koolieelikuid, kõrvale ka üldhooldusteenuse,” meenutas Ilisson.
Ta tõdes, et kahtlejaid oli palju, sest arvati, et eakad ja lapsed ei sobi ühte asutusse. Elu aga näitas, et mingisuguseid suuri probleeme selline kooslus ei tekitanud.
„Suunasime lapsi aitama eakaid ja lapsed tegid seda iseenesestmõistetavalt ning isegi meelsasti. Eakad ja lapsed käisid koos jalutamas, mängisid lauamänge ja pakkusid lihtsalt üksteisele seltsi,” sõnas Ilisson.
Elu erinevad värvid
Ilmselgelt käib üldhooldusteenuse osutamisega kaasas klientide elu lõppvaatus ja surm.
„Kuna asusime ühel territooriumil ja isegi ühes majas, siis paratamatult puutusid lapsed ka selle elu osaga mingil määral kokku. Surm ja sellega seonduv sai üsna loomulikuks osaks ja ka see ei tekitanud küll mingeid ületamatuid probleeme,” märkis naine.
Ilisson leidis, et lapsed näevad juba varakult elu täpselt sellisena, nagu ta tegelikult on - ühiskonnas räägime pidevalt sellest, et erivajadusega inimesed peavad olema kaasatud võrdväärsena ühiskonda. „Miks me asetama eakad rangelt oma kasti ja elu viimane vaatus peab olema neil tavapärasest elust isoleeritud?”
Sotsiaaltöö spetsialist tõi veel välja väga olulise aspekti: “Lastele tuleb maast-madalast teha selgeks üks oluline elu põhiväärtus ehk halli pead austa. Kahjuks oleme seda olulist põhiväärtust unustamas.”
Asekantsler Rait Kuuse lisas lõpetuseks mõned näited eakatele mõeldud kortermajadest või hooldekodudest, kus pakutakse noortele oma iseseisva elu alustamiseks soodsamat elupinda. Kasu on siin mõlemapoolne – eakad saavad suhelda ja abi ning noored neile jõukohase eluaseme. Eestis võiksid olla rohkem kasutusel sellised lahendused, kus lõimuvad erinevad vanuse- ja inimgrupid.
„Ministeeriumi vaatest soovime me toetada vananemissõbralike ja soodsate, vajadusel ka toetatud, elupindade loomist, mille puhul ei teeks paha juba ette näha võimalust noorte ja eakamate inimeste omavaheliseks koostööks. Teine väga praktiline võimalus on liita erinevad päevakeskused, mille eraldi hoidmine tundub juba täna ajast ja arust lahendusena,” tõdes Kuuse.
