Heiki Raudla: “Tööle kaasa!” See on ju vahva, aga pidage!

1980ndate keskel oli meie klassijuhatajal komme täita mingit ametlikku ankeeti nii, et kõik õpilased ütlesid järgemööda kõva häälega üle klassi, kus ja kellena nende vanemad töötavad.

Nii et kõik said teada, kelle isa oli peaenergeetik; kelle ema oli kaupluses valmisriiete osakonna juhataja; kellel ei olnud üldse isa, ja kelle ema oli koristaja asutuses, mille nime laps täpselt ei teadnudki. Mäletan, et see klassijuhatajatund tõi kaasa nii naeru kui punastamist ja silmade peitmist. Kõik said teada, kes on tema vanemad võrdluses klassivendade ja -õdede omadega.

Aeg-ajalt tuleb see kõigi ees vanemate kohta käivate lahtrite täitmine mulle eri olukordades meelde